Mina ei saa aru, kuhu see aeg kaob, alles kolistasin bussidega Tšiilisse ja juba oligi aeg kott jälle kokku pakkida ning Brasiiliasse lennata :) Tšiili on üks ääretult huvitav ja põnev riik, geograafilises mõttes ka - 4100 km pikk riik mööda ranniku äärt.
Nagu ma eelmises sissekandes kribasin, siis collectivo viskas mind Arica bussijaamas maha ja edasi vaatasin juba ise, kuidas San Pedro de Atacama'sse saan. Mul tegelt vedas, sest nii 15 minuti pärast läks buss Calama'sse (järgmine 10 tunnine bussisõit) ja sealt San Pedro'sse oli ainult 2 tundi. Ma tavaliselt bussides hästi magada ei saa ja Peruus tuli muidugi võidelda, et alajahtumine ei toimuks :), aga nii kui ma sinna bussi sain, siis lahisesin südame rahuga. Kui ainult jälle neid juurikaotsijaid poleks tulnud, kes meid keset ööd bussist maha kamandasid ja kotti sobrama hakkasid :)
No seda ma juba teadsin, et polüglott ma just ei ole, aga Peruus polnud keelelises mõttes midagi hullu. Eks ma paiknesin ka turistide mekas, aga Tšiilisse jõudes tuli edasi toimetada oma väikese sõnaraamatuga, päris huvitav oli :) Žestide kasutamise eest võib mulle vabalt medali anda, aga kui ma Calama'sse hommikul 9 paiku jõudsin, oli mul järgmise bussini 4 tundi aega. Ühe korraliku hommikusöögi vastu ei olnud mul midagi ja nii ma siis istusingi maha ühte söögikohta. Loomulikult inglise keelset, või üldse menüüd seal ei olnud ja ma siis lappasin oma väikest sõnaraamatut ja osutasin sõnale muna (sõna omlett ei leidnud üles nii kiiresti). Selle peale teenindaja tuleb minu juurde ühes käes muna, teises sink ja siis teeb käega ringe, et kas ma tahan noh, et koos või ainult keedumuna :) Kõrval lauas kaks tüüpi naeravad südamest ja mina, et si si (ja jah) :), aga omlett oli väga hea, eriti pärast Peruu iga hommikust saia dieeti :) Igatahes jõudsin ma San Pedrosse kenasti kohale, isegi päevake varem, kui algselt olin plaaninud ja kokkuvõttes oligi nii hea.
San Pedro de Atacama näol on tegemist maailma kõige kuivemaga kõrbega ja San Pedro külake ise oli väga armas, pisut boheemlaslik ja backpacker'te paradiis. Matkaselle leidus seal küll iga nurga peal ja jututada sai nii kohalike kuni sakslastest austraallasteni välja.
 |
| San Pedro |
San Pedro's oligi minu põhiliseks vaatamisväärsuseks kõrb, proovisin ka liivalaua ära, väga vinge oli ja talvel üritan lõpuks lumelaua ka ära katsetada. Kuigi jah vihma pärast ma muret ei pidanud tundma ja öine taevas oli selge ning tähetarkade meelis paik, siis nii kui päike loojus, tuli kõik vatid selga toppida :) Mina ei teagi, kus külmem oli, kas väljas või sees, värisesin ühte moodi.
 |
| Atacama kõrb |
 |
| Päikeseloojang kõrbes |
 |
| Mu liivalaua õpetaja |
 |
| Austraalia - Gab'i & Greg |
Tegelt oli kõige hullem, kui Tatio geisreid vaatama läksin, sinna minek oli eriti varajane - põhjusega, et veelgi vapustavama vaatepildi osaliseks saada ja see tähendas, et ilm oli veelgi külmem. Hommikul, kui ma oma bussi ootasin, rääkisin ühe tüübiga, kes hostelis töötas ja kui ta mind nägi, siis tal hakkas minust kahju, et kuhu ma vaene tüdruk niimoodi lähen ja andis mulle oma villase kamsi kaasa. No ja kui ma sinna geisrite juurde kohale jõudsin, siis sellist külmatunnet ei mäleta ma juba ammu, oli - 15, aga altituudi tõttu tundus see veelgi külmem. Mingist looduse ime nautimisest siin küll juttu ei olnud, värisevate kätega tegin need paar klõpsu ära ja siis ronisin tagasi bussi, et konksus olekus natukenegi külma eemale peletada :)
 |
| Tatio geisrid - 4200 m merepinnast |
 |
| Isegi päikesepaiste ei aidanud seda külma leevendada :) |
Hiljem oli võimalik seal ujuma ka minna (hot spring's), aga juba mõte sellest, et pean riided seljast võtma, tegi otsustamise lihtsaks :)

Pärast seda kõrberallit istusin taaskord bussi, seekord 24-ks tunniks ja suundusin Santiagosse, Tšiili pealinna, kus sain kokku oma grupikaaslase Ivan'i ja tema naise Maria Jose'ga. Jube hea tunne oli vähemalt nädalaks kott ühte kohta maha visata ja mõned asjad isegi lahti pakkida :)
Maria Jose oli mulle suurepäraseks giidiks Santiagos ja temaga koos sai pealinna erinevates kohtades ringi jalutatud.
 |
| Maria Jose'ga |
Santiago minu lemmik Tšiili linnaks ei saanud, pisut kummaline oli näha, et erinevad majad ja hooned on kõik ise stiilist. Täiesti norm oli kena vanaaegse majakese kõrvale ehitada klaasist pilvelõhkuja.
 |
| Plaza de Armas Tšiilis ka |
 |
| Santa Lucia |


Muidugi teevad maavärinad oma töö ja ajaloolisi hooneid jääb järjest vähemaks, kuid sellegi poolest leidus Santiagos lahedaid naabruskondi küllaga ning ägedaid kohti, kuhu minna. Näiteks ühel õhtul käisime super vinges jazzi baaris ja teisel õhtul Tšiili rahvuslikuma muusika kontserdil. Kontsert oli väga hea elamus, kuna peegeldas Tšiili perioodi, kui võimul oli diktaatorlik Pinochet. Mingis mõttes leidsin sarnasusi eestlaste ja Tšiili inimeste vahel ja seda just muusikalise väljenduse poolest.
 |
| Bella Vista |
 |
| Vivas Voces |
Muidugi ei ole Tšiilis käimine võimalik ilma viinamarja istanduse ning veini degusteerimise külastamiseta :)
 |
| Saluud! |
 |
| Paradiis :) |
Ja ilma mägedesse minemata, Tšiili on tuntud oma mägede ja suusakeskuste poolest. Lumelauda ma alla ei hakkanud panema, ilm polnud just kõige lihtsamate killast esimeseks proovimiseks ja kallis oli ka.
 |
| Mu Tšiili sõbrad - Mañana ja Maria Jose |
Minu lemmik kohaks, kus Tšiilis olles käisin sai Valparaiso, lihtsalt üliarmas värviliste puumajakestega ja boheemlasliku stiiliga linnake ookeani ääres, lisaks super head mereannid.
 |
| Valparaiso |
 |
| Et sinna majakeste juurde saada, tuli lift võtta :) |
Ainuke miinus minu Tšiilis olemise aja jooksul oli ilm - küll oli külm, siis vihmane ja kõige hullem muidugi mõlema ilmanähtuse kombinatsioon :) Nii siis olin ma nagu orb, laenates riideid Maria Jose käest :) Samas asjale teisest küljest lähenedes, oli see ehk ettevalmistus koju tulekuks, et mind külmarabandus ei tabaks :)
2.juuli hommikul tuli mul pisar silmas oma Tšiili sõpradega hüvasti jätta ning edasi Brasiiliasse suunduda. Ilm siin on palju parem :)
 |
| My Chilean friends :) |
 |
| Ilus kodutänav! |
 |
| Ma võiks ka vabalt siin elada :) |
 |
| Already missing you |