Jõulud

Kõigepealt häid jätkuvaid jõulupühi :)
Minu jaoks said jõulud sisse juhatatud meie grupi ühise istumisega paar nädalat tagasi. Ilmad on siin nii soojad olnud (+15), päike särab ja raske on jõulutunnet tekitada, kui lund ei ole.
New Yorgist tagasi jõudes oli meil väike jõuluistumine meie "host family'tega," ega midagi suurt peale söömise ei toimunud, aga pärast seda jõudis Mariliis minu juurde, nii et see oli palju toredam.

Kohustuslik kuusepilt

Mis me siis tegime, jalutasime natuke Baltimore'i paremates ja mitte nii ilusates kohtades ringi, tähistasime peatset jõulude saabumist, pläkutasime niisama elus, olust ja maailma asjadest :) 

Talvine päev Baltimore' s

Mariliis oli minu juures paar päeva ja läks siis tagasi Philadelphiasse. Suht tihe programm on olnud pärast New Yorgist tagasi jõudmist, pärast Mariliisi ära saatmist oli minu korterikaaslasel sünnipäev ja ma korraldasin talle väikse sünnipäeva hommiku üllatuse - igaüks valmistas midagi ja meil oli selline tore istumine, hiljem käisime kinos ja jätkasime õhtusöögiga Tšiili paari juures.

Palju õnne Tshego!

PS! Sellise imala sünnipäeva paki saatis Tshego'le tema sõber Botswana'st :)
Ja ega siis enam palju polnudki jäänud jõuluõhtuni - verivorsti ma kuskilt ei saanud, aga elu esimesed hapukapsad said valmis tehtud ja täitsa hästi tuli välja, vähemalt minu arust. Mu korterikaaslane mu kapsaste peale just kukerpalle ei teinud, aga teistele meeldisid küll. Tõeliseks hitiks osutus mu "kasukas," mille Tšiili paar lubas oma kodumaale importida. Jällegi heeringat ma kuskilt ei saanud, aga kuna ma ise eriline heeringa fänn ka pole, siis suitsulõhega kukkus ka hea välja. 

Häid jõule!

Minu jaoks ei olnud jõulude kõrghetk mitte kapsad ja kasukas :) vaid pakike, mis minuni jõudis 23ndal, kärsitu, nagu ma olen, kiskusin selle kohe lahti. Ma mõtlesin, et ainult mõmm saadab midagi, aga kui siis esimese kaardi lahti tegin ja nägin, et Mariannilt, sain aru, et nad kõik on midagi saatnud, panin kõik väiksed pakid ja kaardid oma jõulusoki sisse, et siis õigel päeval lahti teha :) Lihtsalt kirjeldamatu tunne valdas mind, kui oma kallite sõprade saadetud pakid lahti tegin, aitäh teile, et mu jõuludest jõulud tegite :) 

Lisaks Mariliisi poolt toodud eesti mustale leivale, piparkookidele, jõulusiidrile ja šokolaadile möödus jõuluõhtu mõnusalt, hea seltskonna ja muusikaga. 

Aitäh Anni, Krissu, Mariann ja Mariliis :)

Kaua seda aastat 2011 enam on, nii aasta tagasi panin endale kirja eesmärgid selleks aastaks ja eile siis vaatasin, mis asju ma endale kokku lubasin :) Mõned asjad saavutasin, mõned jäävad aastat 2012 ootama. Igatahes saadan selle aasta ära ja võtan uue aasta vastu New Yorgis :)

Head vana aasta lõppu teile!

Tunneli lõpus paistab jõulusära ja puhkus

Talvepuhkus hakkab lähenema, üks eksam on veel vaja teha, selle tähtaeg on 30.dets, nii et saan rahulikult oma aega selle tegemiseks planeerida. Vähemalt puhkus on korralik, 5 nädalat, aga kogu selle rassimise kõrvalt vähemaga ei tahakski leppida :)

Detsembri algus ongi enamjaolt õppimise peale kulunud, kuigi siiski, ühel ilusal pühapäevasel päeval - päike paistis ja meie (mina ning mu korterikaaslane) traditsiooniliselt näod vastamisi köögi laua taga  keskendusime oma kooli ülesannete tegemisele. Meie tore koordinaator pakkus aga välja ühe ürituse sellel pühapäeva pärastlõunal, kuhu keegi teine peale meie ei tahtnud minna (äkki nad aimasid midagi). Tegemist oli mingi naiste klubi üritusega (Women League Voters bla bla bla), aga vähemalt pidi süüa saama. Ausalt eks see meie ajend rohkem oligi, et ei pea ise kodus kokkama, saab korraks välja tuulutama ja söönuks ka :) Aga nii tore see siiski ei olnud, nimelt toimus üritus vanadekodus ja kõige tipuks sunniti meid veel a la kõnet/ettekannet pidama. No ja oleks siis kõhugi täis saanud, peale rasvaste kanatiibade, krõpsude ja kuute erinevat sorti küpsiste just erilist valikut ei olnud, nii et koju jõudes tuli ikka endal kokata :) Tegelt oli see omamoodi lõbus ka, vahelduseks oli hea tunne, et keegi tõepoolest kuulab, mis sul öelda on, tunneb huvi, kust kohast sa tuled ja millega tegeled :)

Talvepuhkuse ajal lähevad osad meie grupist koju, osa kuskile mujale ja nii me siis mõtlesimegi, et oleks tore enne laiali minekut üks ühine istumine teha, jõulud sisse juhatada ja esimesed pakid laiali jagada.

Jõulueelne olemine

Jõuluvana Eugene :)

Erilist jõulutunnet mul küll ei ole, eestlasele omaselt ilma lume ja miinus kraaditeta on jõulu raske ette kujutada, aga igasuguste tulukeste ja ehete pealt siin kokku küll ei hoita. Õhtuti on linn ikka igasuguste vilkuvate tulukeste alla ära mattunud.

Eh, New Yorgis on vist üldse raske aru saada, mis see särab - times square'i reklaamid või jõludekoratsioonid.
Muide, kui keegi tahab mulle jõulu või uue aasta tervitusi saata, siis minu aadress on
701 Cathedral street 42
21201 Baltimore, Maryland
Hüva, ma nüüd veedan mõned päevad New Yorgis, see vist on minu uus paradiis :)

Tagasi New Yorgis

Minu New York

Nagu lubatud väike kokkuvõte eelmise nädala sündmustest. Jutt jäi pooleli tänupüha söömaajast, mis tegelikult ei olnudki nii meeletu söömine, võib olla mõnes peres oli see teistmoodi, aga minu kogemus ägisemisega ei lõppenud :) Muidugi kalkun ja kõrvitsapirukas olid esindatud ja minu porgandikook suutis konkurentsi pakkuda küll :) Tegelikult oli väga armas lõuna, meid oli kokku 8, minu host family, nende poeg ja mõned nende ühised tuttavad. Kohati tundus, et tõmbenumbriks osutus hoopis I-pad, vähemalt üks mutt ei saanud sellest käsi eemale ja muudkui korrutas kuivõrd põnev see ikka on :) Kohustuslikud küsimused Eesti kohta olid loomulikult esindatud, et mis riigikord meil on ja "a la" kas inimesed ikka süüa saavad, või on riik väga vaene ja endiselt Venemaa kütkes :) Igatahes oli olemine tore ja väga mõnus oli söödetu ja joodetuna bussi peale minna ning siis juba New Yorgi poole suunduda.

Tänupüha uhkus - kalkun

Cheers to thanksgiving

Njah, New York on muidugi omaette maailm või planeet, raske kirjeldada, seda lihtsalt peab ise kogema. Loomulikult mega tempo ja ringi tormamine, aga samas on sinna kuidagi lihtne sulanduda ja vooluga kaasa minna. Jõudsime NY neljapäeval suhteliselt hilja, tõttasime siis metroo peale, et ööbimiskohta sõita (ööbisime minu korterikaaslase sõbra juures) ja väikese otsa tegime taksoga ka. Takso saamine pidi suhteliselt lihtne olema, muidugi kui sa tead, millised taksod välja näevad ja me siis ootasimegi kollast masinat suure sildiga. Tegelikkus osutus aga millekski muuks, täiesti takso tundemärkideta masinad möödusid meist ja meil polnud õrna aimugi, et need on siis taksod. Nägime küll, et inimesed lehvitasid tee ääres, aga lõpuks saime ikka asjale pihta, et need autojuhid, kes meid piidlesid ei olnud mitte kurjade plaanidega, vaid taksod :)
Kaks päeva sellise metropoli jaoks on muidugi vähe, aga mõned kohad said ikka läbi käidud, 5ndal avenüül "window shoppingut" teha ja suu ammuli ringi vahtida - just nimelt, sest 1200 $ saabaste peale mul hammas siiski ei hakka:)

Lootus on, et ehk mu nimekaim teeb mulle saabaste ostmiseks  allahindlust

Muide üks asi, mis mind vahel häirib on see mõttetu vabandamine isegi siis, kui põhjust ei ole. Vähemalt New Yorgis ma seda ei kogenud :)

Times Square

Jah, NewYorgi kohta võib tõepoolest öelda, et linn, mis kunagi ei maga ja seda muret, et igav hakkaks kohe kindlasti öelda ei saa. Käisime 9/11 sündmuskoha juures ka, mälestusmärki lähemalt vaatama ei saanud minna, kuna selleks on vaja külalisepassi, aga hea aura seal küll ei olnud. Kuidagi raske tunne oli, endiselt käivad ehitustööd ja õhus oli tunda sellist frustratsiooni ja ängi.

Siin siis asusid kunagi kaksiktornid

Vabadussambale seekord lähemale ei pääsenud, aga kaugelt oli ka ilus vaadata. Järgmine kord vast õnnestub lähemalt ka vaatama.

Ega rohkem selle 2 päevaga ei jõuagi vaadata, aga tahaks juba tagasi, tunnen, et sobin sinna küll ja tahaks pikemalt seal pesitseda ja õiget New Yorgi elu kogeda, kui lihtsalt turist olla ;) 

No ja ega enam jõuludeni pikka pidu ei ole, pärast tänupüha hakkab suur jõulupaanika ja dekoreerimine :)

Ma tuhat korda tänan sind

Hei heia, eluke mul siin ikka vaikselt veereb omas rütmis ja miski päevakava on isegi tekkinud. Pean küll ütlema, et nädala sees suurt midagi peale kooli ei toimu. Õhtuks tunnen, et olen nii väsinud, et välja mineku mõtetki ei tule. Vahepeal oli mul järjekordne vaheeksamite nädal, nii et vihtusin oma kirjatöid teha. Eelmisel termil oli rohkem teste, nüüd olid pigem kirjalikud ülesanded a la ülekaalulisuse poliitilised ennetusstrateegiad ja eetilised küsimused, või käitumis- ja sõltuvushäiretest tingitud erakorralise meditsiini osakonna sattumise vähendamise poliitilised strateegiad. Nüüdseks on need ülesanded selja taga ja ainult hetkeks saab kergemalt hingata,sest juba järgmised asjad ootavad ees. Mulle tundub, et siin võrdub üks aasta Eesti kahe ülikooli aastaga :) Samas tunnen, et tõepoolest õpin midagi uut ja olen ikka jätkuvalt arenemisvõimeline :)
Viimasel ajal midagi põrutavat ei ole toimunud, aga väiksed plaanid ja mõtted on, et mida võiks teha. Tavaliselt nädalavahetused - reedel ja laupäeval me midagi ikka korraldame, näiteks õhtusöök jazz muusikaga, kino ja pärast kuskil istumine, või lihtsalt istume kellegi juures. Grupp läheb aina suuremaks, uusi inimesi lisandub ühistest loengutest või muudest tegemistest.
Nii, aga mis siis ees on ootamas. Kõigepealt suur Ameerika söömispüha - Thanksgiving (Tänupüha) 24ndal novembril, kuuldavasti on see siin isegi olulisem kui jõulud. Lähemalt saab sellest lugeda siin, kellel huvi
http://www.engetranslations.ee/tanupuha.htm
Mina ja mu korterikaaslane läheme minu "host family" juurde sellest kalkuni ja kõrvitsapiruka söömisest osa saama:) Küpsetasime külakostiks porgandipiruka, eks siis näha ole, kas suudab kõrvitsale konkurentsi pakkuda :) Igatahes ootan huviga mismoodi see tähistamine välja näeb, kuigi jah minu jaoks on põnevam see, et neljapäeva õhtul pärast söömingut lähen lõpuks ometi New Yorki. Küll ainult paariks päevaks, aga ma olen seda nii oodanud ja siiamaani pole võimalust leidnud, aga nüüd viimaks. Ma pole päris kindel, kas see ikka õige aeg on, sest alati pärast "Thanksgiving'ut" on n.ö "must reede" - suured allahindlused ja meeletu poodlemine. Mitte, et mul midagi shoppamise vastu oleks, aga masside sees rüseleda ma küll ei tahaks. Pikem New Yorgis viibimine ootab mind ees detsembris, lähen ühele konverentsile ja siis jään vähe kauemaks ka, no ja äkki aastavahetusel ka.
Alates 17.detsembrist hakkab mul talvevaheaeg 5 nädalat, ausalt ei jõua ära oodata, aga siis jaanuari alguses seljakott selga ja Dominikaanidele minek :) Pole vast paha plaan.
No nii, aga mis ma ikka enam pajatan, järgmine sissekanne on vast vähe huvitavam :)

Global Forum

23-27.oktoobril toimus siis maailma liidrite kokkutulek, kõik selle aasta 204 Humphreyt said kokku Washingtonis, räägiti tähtsatest asjadest, maailmaparandamisest ja globaalsetest probleemidest. Nagu ikka oli kogu nädal tihedalt sisustatud, aga oli mõnus vaheldus, huvitav ja põnev.
Pühapäeval, 23ndal läksime Washingtoni ja kõige pealt ootas ees Washingtoni linna tuur, põhikohad said läbi käidud, capitol, valge maja, memoriaaliumid.

Johns Hopkinsi liidrid :)

U.S Capitol

Superman 2 in Lincoln Memorialium

Valge maja

Sumitha, Tshego ja Renataga linnatuuril

Pärast linnatuuri oli avamise õhtusöök, programmi tutvustamine ja rõhutamine, kui olulised Humphreyd ikka on, a la maailmaparandajad ja globaalsed liidrid :)
Igal päeval olid erinevad ettekanded, loengud ja arutelud erinevatel teemadel - praktikavõimalused, konverentsid, probleemsed valdkonnad maailmas. Esmaspäeva õhtupoolik oli vaba ja mina ning mu korterikaaslane osalesime vastuvõtul Eesti suursaadiku residentsis, kuna Eesti haridusminister oli USA-s visiidil. Ääretult soe ja armas vastuvõtt oli, nautisin igat hetke sellest.
Teisipäeva hommikul käisime USA koolis lastele oma tööst ja maast rääkimas, Humphreyd olid gruppidesse jaotatud ja erinevatesse koolidesse laiali saadetud.

Duke Ellington'i kooli külastus

Teisipäeva õhtul toimus vastuvõtt Department of State' s, pigem meenutas see mulle foto- ja moeshowd kui oluliste kontaktide loomist, aga äge oli ikka, soovitati kanda oma rahvusriietust, nii et oli igasuguseid huvitavaid näiteid sellest.

Näide Benin'i riietusest

Minu Lõuna-Ameerika - Tšiili ja Brasiilia

 Loomulikult kuulus nädala juurde ka kohustuslik afterparty programm DC ööeluga tutvust tehes :)

Raske oli tagasi tulla oma Baltimore'i igapäeva ellu pärast uute ägedate inimestega tutvumist. Vähemalt mingiks hetkeks tekkis tunne, et Humphreyd on tõepoolest tähtsad isikud (leaders of their own countries), aga siin Johns Hopkinsis on meil pigem tudengistaatus. See nädal on läinud koolieluga kohanemiseks ja arusaamiseks, mida kõike on vaja järgi teha, sest nädal aega koolist puudumist siin tähendab, et nagu kuu aega poleks loengutes käinud, aga samas on olemine kuidagi parem. Ei saa just öelda, et lihtsam oleks, aga võrreldes esimese termiga on huvitavam ja enam pole nii harjumatu. Kui ma nüüd võrdlen siinset ülikooli ja õppimise süsteemi Eesti omaga, siis on erinevus üsna tuntav. Mulle meeldib, et palju on praktilisi ülesandeid, kus sa ise pead mõtlema ja mingeid probleeme analüüsima, üha rohkem hakkan sellega kohanema ja alguse raskus hakkab mööda saama, nii et hetke asjade seis on hea :)

Uus ärkamine :)

Uskumatu, kuid tõsi, aga esimene term on läbi saanud ja eksamid selja taga. Tulemusi veel ei tea, aga hetkel ei oma need minu jaoks mingti tähtsust, sest ootasin nii väga, et see läbi saaks.

Minu epi.lab´i grupp. Ma tegelt ikka käisin kohal ka :)

Mingis mõttes on nüüd tunne, et midagi uut on algamas, kuigi uus term algas neljapäeval, kohe järgmisel päeval pärast esimese lõppemist. Eks see algus on kuidagi konarlik olnud, palju rahulolematust ja vingumist. Ei taha lubada, et enam nii ei ole, aga vähemalt tunnen, et saan ise otsustada ja oma valikud teha. Leidsin ülikoolist ühe sertifikaat programmi, mille tahan võtta ja kui edukalt läbitud, siis saab paberi ka :)
Minu järgmise termi ainete hulka kuuluvad: Health systems in low and middle income countries; Health Policy II: Public Health Formulation; Public Health Practice, A brief introduction to public health for mental health clinicians ja Fundamentals of budgeting and financial management. Osa nendest lihtsalt kuulan, osa teen hindele, et sertifikaat saada. Õppimist tuleb palju, aga motivatsiooni on rohkem ja pean lihtsalt oma ajaplaneerimise oskusi rakendama, küll siis kõik paika loksub.
Minu California aegne toakaaslane Lejla tuli teisipäeval Baltimore' i, väga lahe oli teda uuesti näha ja kuulda, kuidas temal Phoenixis' s läheb ja mida ägedat vahepeal teinud on. Ta jääb siia kuni laupäevani, sest pühapäeval hakkab global forum, kuhu kõik 204 selle aasta Humphrey't kokku tulevad.

Taaskohtumine Lejlaga :)

Teisipäeval sain kokku ühe eestlasega, Meelisega, kes osales Humphrey programmis 2 aastat tagasi. Hea oli eesti keeles lobiseda, vähe halada, aga lõpuks tõdeda, et tegelt on ikka super võimalus USA-s olla ja tore on ka :)

Mis siis veel põnevat ja huvitavat, Amishi trip eelmisel nädalal. Ma nagu ootasin midagi muud, aga osutus üheks turistilõksuks :) Suure grupiga giidi sabas jooksmine ja siis, et ikka ostke seda teist ja kolmandat.
Käisime n.ö. ekskursioonil kahe teise Humphrey grupiga, tore oli uusi tutvusi juurde saada, California aegseid tuttavaid nägusid näha, nii et kokkuvõttes oli mõnus, mingi vaheldus vähemalt. Pühapäeval on siis nädalaks Washingtoni minek, aga sellest siis hiljem lähemalt.

Amishite maja-muuseumis koos elukaaslasega

Loomakasvatus ja põllumajandus on Amishite hulgas hinnas

Amishite lapsed, tegelt ei oleks tohtinud pildistada, aga ma ei suutnud kiusatusele vastu seista :)

Amishite farmi elu ehk nagu väike maja preerias

 Meie Johns Hopkins´i grupp, ainult Ghana mees on puudu 

Tänasida toimetusi ära viska homse varna

Oeh, alustan eestlasele omaselt ikka ohates ja kiunudes, et küll need ameeriklased ikka oskavad piitsutada ja sinust viimase mahla välja pigistada :) Viimasest sissekandest on häbiväärselt palju aega mööda läinud, nii et suured vabandused selle pärast. Tegelt mul kuidagi ei õnnestu oma tavapärast rutiini välja kujundada ja siis tunnen, et asjad jooksevad vähe kokku, muudkui sahmin siin, seal ja kolmandas kohas, aga tulemust nagu ei paista.
Nii, aga ajaratast tagasi keerates, mis siis vahepeal põnevat on toimunud? Koolielus olulisi muutusi ei ole täheldanud, tore on see, et esimene term on järgmine nädal lõppemas, aga kuigi see saab läbi, algab kohe uus ja midagi paremaks küll ei lähe. Nimelt oli meil vahepeal kohtumine inimesega Institute of International Education'st ja tõepoolest igal termil tuleb võtta 12 ainepunkti, see on Johns Hopkinsi kriteerium ja kuigi teistes ülikoolides sellist asja pole, siis siin paraku on ja minu programm on akadeemilise rõhuasetusega.
Nii et hüvasti õdusad kontserdid, kinoskäigud, nädalavahetused lennureisid ja kultuurilised elamused, tere tulemast kursused, kodutööd, ettekanded, magamata ööd :)
Vähemalt hakkasin trennis käima, aitab vaimu värskemana hoida.

Selline pilt hakkab mind siis edaspidi ees ootama, Baltimore öises valguses, akna tagant loomulikult :)

Ahjaa, mu ettekanne konverentsil läks kenasti, sain mõned kontaktid, kus oma praktikat saan teha, nüüd tuleb lihtsalt selleks aega leida.

Miss Psychologist from Estonia :)

Renata ja Tshego'ga

Oktoobri esimesel nädalavahetusel kolisime lõpuks ometi oma püsivasse elukohta, nii et usun, et saate aru, miks ma nii pikalt kirjutanud ei ole ja vahepeal on kogu aur läinud pakkimise peale. Hea on see, et enamus mööblit saime ühest kiriku laost ja ise midagi suurt ostma ei pidanud. Päris kodune meie korter veel ei ole, aga tasapisi peaks kodutunde ka sisse saama. No ja nüüd on järgmine bürokraatlik ettevõtmine - internett, mida meil endiselt ei ole ja sada häda...a la sama teema nagu telefoni ostmisega.


Nii, aga eelmisel nädalavahetusel käisin koos oma korterikaaslasega minu host family kutsel Annapolises ning pärast jalutuskäiku linnakeses ja Navy akadeemias, Ameerika jalgpalli vaatamas. Väga lahe kultuuriline elamus oli, kuigi tegemist oli kolledzi jalgpalli mänguga, oli rahvast võrdlemisi palju. Burksi söömine, grillimine enne mängu, siis mängu ajal mõned friikad, pärast mängu kerge burks, õlled, käis muidugi jalgpalli juurde:) Tõsine söömisekultus valitses. Pean ütlema, et esialgu ei saanud ma üldse aru, mis platsil toimub, aga mul oli hea õpetaja, kes reegleid vähe seletas ja siis hakkasin asja jagama ka. Njah, kuigi meie kõigi suureks kurvastuseks, Navy kaotas haledalt. Aga sellegipoolest oli tore ja ilm oli super, ligi 30 kraadi, päike :) Sai vähe akusid laadida.

Tshego'ga Annapolises Navy akadeemiat külastamas

Minu host family - Neil & Nancy

Romantika Annapolises

Go Navy!

Meeste maailm

Sellel nädalavahetusel ootab ees väike trip Amishi kogukonda, nii et on, mida oodata.

Läänerindel muutusteta :)

Ei, ma ei ole lahinguväljal surma saanud, pigem kükitan vaikselt kaitsetsoonis ja ootan, et suurem maru mööda läheks :)
Lihtsalt, kooliasju on nii palju, et muudkui teen ja teen, aga vähemaks ei jää. Osa aineid ja loenguid on väga huvitavad ja pole probleemi nende jaoks kodutöid teha, osa ei kuulu just minu lemmikute hulka, no ja siis nendega ma siin maadlengi.
Igakord, näiteks epidemioloogia, kui pean midagi lugema, siis alustan sellega, et tuletan endale meelde, miks ma seda tegema pean ja nagu hetkeks aitab. Siis järgmine komistuskivi, minu kohati liigne kohusetundlikkus ja perfektsionistlikkus, mis ei luba asju tegemata jätta. Üks minu grupikaaslane Bhutan' st viljeleb budismi ja ma siis ka üritan seda mõtteviisi rakendada, et ära muretse ega stressa, aga väga hästi ei õnnestu :) Järgmine nädal hakkavad vaheeksamid, nii et kirjutamiseks väga aega ei ole. Aga väikese kokkuleppe ma endaga siiski tegin, et mitte päris hulluks selle õppimisega minna - keskendun rohkem sellele, mis minu huvidega kokku läheb ja jätan "kohustuslikud" ained vähe tagaplaanile. Üritan läbi saada, aga mitte midagi ei juhtu, kui läbi ei saa, tegemist ikkagi nondegree programmiga ja kes neid hindeid ikka küsib :) Ma lähtun sellest, et õpin endale, mitte teistele :)
Nii, aga mis siis vahepeal peale kooli veel toimunud on. Eelmine nädal käisin Washingtonis ühel konverentsil, kahjuks sain minna ainult üheks päevaks, aga sellegipoolest oli väärt käik. Konverents "Putting the Pieces Together for Children and Families" keskendus tööle sõltuvusprobleemidega ja erinevate spetsialistide kaasamisele - lastekaitse, kohus, sotsiaaltöötajad. Sain päris palju uusi mõtteid, kus oma praktikat võiks teha, nii et tasus minna küll.
Pärast konverentsi jäin nädalavahetuseks Washingtoni, reede õhtul tuli mu korterikaaslane ka Washingtoni. Vaatamisväärsustega tutvumine jäi seekord küll tegemata, aga kuna Washington on mulle suht lähedal, siis usun, et jõuan selle kohustusliku programmi ka ära teha.
Järgmine nädal esmaspäeval on ülikoolis üks 1-päevane konverents tulemas, kus mina ja 3 minu grupikaaslast ka väikese ettekande teevad. Saadan paar linki selle konverentsi kohta, kellel huvi, võib lähemalt lugeda.
http://www.hopkinsmedicine.org/bin/o/q/Road_to_recovery2011_.pdf
http://www.hopkinscme.edu/CourseDetail.aspx/80026802
Mina teen ettekande teismeliste sõltuvusprobleemide ravi võimalustest Eestis.
Et nüüd seda muljet ei jääks, et ma ainult nelja seina vahel istun ja ninapidi raamatutes olen, siis nädalavahetused mööduvad ikka vähe aktiivsemates nootides - väike tants ja karaoke käivad amerikaniseerumise protsessi juurde :) 
Pean küll tunnistama, et olen oma uhke kaamera vähe unarusse jätnud, aga luban selle vea lähiajal parandada ja järgmise postituse juurde lisan pilte ka :)

Väike Müü :)

Oeh, suht emotsionaalne aeg on vahepeal olnud :) Aga Irene juurde tagasi tulles, siis minu jaoks möödus see "tormita," toast välja küll ei kannatanud minna, aga katus jäi ikka pea kohale, elekter oli olemas, nälga ja janu ei pidanud kannatama, nii et elumuutusi orkaani järgselt ei täheldanud. Siiski eelmise nädala lõpus vahetasin "ajutise" elukoha järgmise "ajutise" elukoha vastu. Miks? Sest piirkond, mis on kooli lähedal, ei ole just kõige turvalisem ja "uus" elukoht on soodsam ning paremas piirkonnas. Tegelikult on see korter, kus nüüd koos oma grupikaaslase Tsheoga elan ühe toreda eestlanna oma, kes samuti Baltimore' s Johns Hopkinsis õpib ja tuleb siia 1.oktoobril. Ajaliselt kõik sobib, sest oma püsivasse elukohta saame sisse kolida just 1.oktoobril. Muidugi see edasi-tagasi kolimine, pakkimine ja asjade lohistamine ühest kohast teise pole kõige meeldivam, aga muud positiivsed asjad kaalusid selle tüli üle :)

Nii, aga siis emotsionaalne puhang ja Müü ilmutus, või õigemini, mis selle vallandas. Tegelikult oli rahulolematuse alge juba varem olemas seoses ühe kursusega "Principles of epidemiology," sest kursuse kirjeldust lugedes tundus mulle, et see jääb minu eesmärkidest kaugele. Nimelt, osad kursused siin ülikoolis on meile kohustuslikud, kuigi Humphrey programmi lugedes, on öeldud, et saad ise oma kursused valida ja ei pea tegema eksameid, kuna tegemist on non-degree programmiga. Ja "Principles of epidemiology" on üks nendest kohustuslikest kursustest.
Sellel kursusel on kaks osa, üks osa on loengud - epidemioloogia mõisted, haigusriskide hindamine, valemid jne. ja teine osa on epidemiology lab - ülesanded ja arvutused, a la salmonella, streptokoki bakteri haigusriski hindamine, mis selle vallandas, kui palju inimesi haigestus, kellel on risk haigestuda jne. Esimene lab oli eelmisel nädalal ja meid on jaotatud erinevatesse laudkondadesse ning oled koos erinevate tudengitega. Vot siis saabus tõeline šokk, ma ei saanud midagi aru, et mis ma siin tegema pean, miks ma siin olen, see ei saa tõsi olla. Ma tundsin end nii lollina - kasutage nüüd oma kujutlusvõimet - mina ja 5 ameerika tudengit, kes arutavad soravas inglise keeles juhtumit, pilluvad epidemioloogia mõisteid ning mina hirmu täis suurte silmadega, ehmatusest suu lahti, üritan aru saada, mis toimub ja mida ma tegema pean :)Peast käivad läbi sajad "miks" küsimused :)
Pärast esimest lab'i sain ühe valgustava meili Humphrey programmi kohta, mis minus tulukese põlema lõi ja äkki siis Müü vallandas :) Et kuidas keegi saab ette kirjutada, et milliseid kursuseid võtma peab ja see läheb programmi ideega vastuollu, et saad ise oma valikud teha ning ei pea eksameid tegema. Siin see igatahes ei tööta. 
Ja mis ma siis edasi tegin, mõtsin, et nii küll ei saa ja pole päris õiglane asjade seis. No ja ega see epidemioloogia pole kellegi jaoks kerge ning kui siis koordinaator küsis, et kuidas meil epi-ga läheb, ma "julgesin" küsida, et kes otsustas, et see on meie jaoks kohustuslik ning programmis on öeldud, et peale Humphrey seminaride muid kohustusi kursuste näol justkui pole. Selle peale sain üsna ägeda reaktsiooni osaliseks, et julgesin midagi kobiseda. Vahemärkusena nii palju, et meie koordinaator on epidemioloog ja teaduse tegija, nii et puudutasin hella kohta, kui oma rahulolematust epidemioloogia osas väljendasin.
Eks ma ehmatasin ka natuke sellisest reaktsioonist ära, aga sellega asi ei lõppenud. Pärast intsidenti suundusime oma grupiga ühte organisatsiooni külastama ja hiljem leidsin oma meilboksist vabanduskirja, mis oli ühtlasi saadetud ka programmi direktorile. "Väike intsident" oli nüüd suureks puhutud ja ees ootas kohtumine programmi direktoriga.
Meie programmi direktor on iseenesest sõbralik, Haiti´lt pärit, ka sarnases programmis kunagi osalenud, nii et temaga kohtumise pärast ma erilist muret ei tundnud ja mis mul ikka kaotada oli, olin juba mingis mõttes leppinud, et ega mul sellest epi. lab´st pääsu pole :) Ja kokkuvõttes midagi hullu polnudki, ta lihtsalt muigas, sai aru minu vaatenurgast ja lubas asja vähe uurida, kas on mingi võimalus sellest kursusest loobuda.
Praeguseks on asjad maha rahunenud, mina ka seoses selle epi-ga, koordinaatoriga ka asjad normis, pigem ma ise lihtsalt mõtlen, et nagu vähe tragikoomiline olukord - ma siin kõige noorem, aga kohe oma õigust taga ajama :) Aga kes see teine ikka su eest seisab, kui mitte sina ise :)
Nii, nüüd raporti lõpp, epi. ootab lugemist :)

Elan, järelikult olen olemas :)

Nädal on nii kiiresti läinud ja tegemist on palju olnud. Kõigepealt väiksed meenutused eelmisest nädalalõpust pildimaterjali näol.

Enne laevakruiisi - pühendan selle pildi kallile mõmpsile. Sa saad aru küll miks :)

Tsehoga laeval

Pereemad PJ(vasakul) ja Nancy (minu host-mother)

Eelmisel reedel käisime oma grupi ja "host family´tega" Baltimore´i kruiisil ja laupäeval ühe perekonna juures "pool party´l." Ameeriklastele lihtsalt meeldivad bassu peod, burgerite küpsetamine ja söömine.

Tegelt oli olemine igati tore, kuigi minu enesetunne laupäeval just kõige parem ei olnud. Reede õhtune kruiis ei lõppenud minu ja veel mõne teise jaoks mitte laeval, vaid kohaliku ööeluga tutvust tehes :)

Uus nädal algas rahvusvahelistele tudengitele mõeldud üritustega - ülikooli osakondade tutvustamine, kursustele registreerumine ja erinevate organisatsioonide ja gruppidega tutvumine. Lisaks erinevate paberite täitmine, mis on mind juba ära väsitanud - samu pabereid tuleb ma ei tea kui mitmesse erinevasse kohta viia.
Ja siis enne kursuste algust neljapäeval, kulus üks lõõgastav õhtupoolik kolmapäeval ära. Käisime Mount Vernoni pargis kitarrimängu kuulamas - muusikalise vahepala kõrval osutus vaatemängulisemaks koerte kokkutulek:)

Mount Vernonis

Ja siis neljapäeval algasid kursused. Minu selle termi kursuste hulka kuuluvad: Epidemiology of drug dependence, Principles of epidemiology, Seminar on program planning in developing countries on drug abuse and other health problems, Field visits in drug abuse and health program planning, Managing health services organizations. Kuigi Epi. kursused ei ole just minu valik olnud, vaid ülikooli poolt peale sunnitud.
Kodutöid ja lugemist on palju, loodan, et nendega päris ära ei tapeta ja sotsiaalne elu välja ei sure :)

No jaa nädala highlight ei olnud kindlasti paberite täitmine ja kursuste algus, vaid emakese looduse ärkamishetked. Kõigepealt siis maavärin, ma nüüd ei tea, kas rõõmustada, või kurvastada, aga mina ei saanud midagi aru. Olin parasjagu trenni võimalustega tutvumas ja äkki nii elevil, et magasin elu esimese maavärina maha :) Esialgu mõtsin, et see oli mingi nali, aga kui nägin, et inimesed olid hoonetest välja aetud, siis sain aru, et vist ikka ei olnud nali :) Osa minu grupikaaslasi oli 7ndal korrusel ja nemad olid võnkumist päris tugevalt tundnud, mina I korrusel ei saanud midagi aru.
Aga jaa, sellega emakese looduse märguanded ei lõppenud. Ees on ootamas orkaan Irene - kes nurjas minu nädalavahetuse Washingtoni mineku plaani. Mul oli juba pilet ostetud ja nüüd pidin pileti tühistama ja muidugi raha tagasi ei saa. Kulutasin oma elust 2 tundi, et seda bussifirmat kätte saada, aga inimestega minul suhelda ei õnnestunud, vaid järjepidevalt suunas masin mind vajutama üht numbrit teise järel ja ei mingit otsest vestlust.
Ma nüüd siis ootan, et kui tugev see orkaan on, uudiste järgi peaks kõik minema pühkima. Kui sellest orkaanist rääkima hakati, siis minu esimene mõte oli muidugi, et pole see asi nii hull midagi. Tüüpiline eestlane muidugi - näide elust, mida eestlane teeb, kui kontoris tuletõrjealarm tööle hakkab. Muidugi istub oma toolil edasi ja ei tee väljagi üürgavast alarmist, pigem kirub, et jälle vajutas üks loll nuppu.
Siin, on kõik paanika seisundis, nii et ma ootan huviga (kindlalt oma majakeses nädalavahetuse toiduvaruga), mis see Irene korda saadab :)Praegu on vaikus!