"Naerata, homme on veel hullem" :)

Nädalake on viimasest raportist möödas ja aeg uueks sissekandeks. Viimasel ajal on kogu aur läinud kodutööde tegemisele, õnneks sain uurimistööga ühele poole. Õigemini sai mul sellest nii kõrini, et kui ma oleks pidanud seda veel ühe korra lugema, või midagi täiendama, siis ma oleks oma arvuti lihtsalt aknast alla visanud :) Nii et saatsin oma töö lihtsalt ära ja eks siis varsti kuuleb, mis kommentaarid selle kohta tulevad. Muidugi alles hiljem selgus, et selle eest saab hinde ka, nii et eks siis paistab, mis minu esimene "hinne" USA-s on :)
Homme on tähtis päev, suur avalik esinemine - tuleb pidada 7minutiline kõne, mis iseenesest on lühike aeg, aga minusuguse äreva inimese jaoks võrdub see katastroofiga :) Üsna totter tunne on seda kõnet harjutada ja iseendale rääkida. Kui ma varem olen pidanud kuskil esinema, siis tavaliselt lohutan ennast sellega, et ega ma nende inimestega enam kokku ei puutu, aga nüüd see mind väga ei aita, sest oktoobri lõpus Washingtonis näen ma neid jälle :)
Laupäeval käisime oma grupiga San Franciscos ja seekord oli oluliselt lahedam, kui eelmine kord Mehhiko perekonnaga käies, nii et hoopis teine mulje tekkis. Arvan, et pühapäeval lähen koos paari inimesega sinna tagasi. Õudne kiusatus tekkis shoppama minna, aga ma ei tea oli see Myy või mingi mõistusealge, mis keelas, et hulluke, mida sa ostad, sul tuleb see kraam kõik Baltimore´´i ka vedada. Ühesõnaga pigistasin silmad kinni ja kõndisin nendest ahvatlevatest poekestest mööda:) Eks pühapäev saab ka tõsine proovikivi olema poodlemise koha pealt :)
Selle nädalaga lõppeb kohustuslik programm ära ja lõpuks ometi on võimalus vabamalt hingata, võtta aega iseenda jaoks ja ringi vaatamiseks. Suht masendav oleks, kui oled Californias ja ainuke koht, kus oled olnud on kohalik söökla, ühikatuba ja klassiruum, kus konditsioneer üürgab kõige madalamal temperatuuril :) Tore, et edasine rütm kulgeb päikese ja looduse keskel :)
Paar päeva tagasi sain kirja oma järgmiselt host family´lt Baltimore´s. Lihtsalt teadmiseks, et igal Humphrey´l on oma Ameerika perekond, kes peaks sind siin toetama ja raskel hetkel kätt hoidma ja abistama, kui mingi mure on, või lihtsalt aega sisustama. Minu perekond on nii u. 60aastased mees ja naine, neil on 2 last. Tütrel on ka 2 last ja poeg õpib ülikoolis. Naine töötas varem John Hopkinsi´s ja mehel on kindlustusfirma. Mõlemad on tegutsevad Rotary klubis ja on palju reisinud. Esmamulje kirja põhjal oli küll positiivne, tunduvad intelligentsed inimesed ja nad tulevad mulle lennujaama vastu, kui Baltimore´i jõuan.
Nädala lõpus on oodata programmi lõpetamise pidu ja paljud lähevad esmaspäeval edasi järgmisesse ülikooli, nii et ees on ootamas esimene hüvastijätt :(
Täna on kõne läbi harjutamine ja sinna ma nüüd suundungi, aga kuidas mul läks ja mis moodi nädala lõpp kulges, sellest siis kriban hiljem :) PS! Lisan paar pilti ka

Foggy San Francisco

Golden Gate Bridge

San Francisco

View from Twin Peaks

  

Nädalavahetuse elamused :)

Nii, väike ülevaade sellest, mis vahepeal toimunud on :) Kursuste ja kodutööde osas erilist muutust ei ole toimunud. Reedel oli nii öelda tutvumispidu teiste Humpreytega, meid on siin Californias kokku 38 32-st erinevast riigist. Ikka uskumatult hämmastavad inimesed on kokku kogutud, aga nendest kirjutan hiljem pikemalt :)
Nädalavahetusel oli home stay weekend. Mina olin koos Ekuadori naise Mariaga ühe perekonna juures, kelle juured on tegelikult Mehhikos, aga nad on USA-s elanud 40aastat. Meie perekond pakkus siis välja, et võiks minna San Franciscosse ja pühapäeval Sacramentosse. Meiega ühines ka naise õde. Algus oli paljulubav, läksime laevaga San Franciscosse, pereema oli meile võikud kaasa teinud :), jõudsime kenasti kohale ja siis hakkas pihta. Nad olid nagu peata kanad, ei teadnud kuhu minna, nagu poleks kunagi ise S.F käinud, tiirutasid muudkui edasi-tagasi ja meie Mariaga lihtsalt vaatasime ja mõtsime, et targem oleks endal küsida, kuidas kesklinna ja hiinalinna jõuda. Kõndisime sadamast Hiinalinna ja jalutasime niisama ringi. Hiinalinn ei olnud minu jaoks eriline vaatamisväärsus, kuna Hiinas on ära käidud. Kuna me jalutasime sadamast kesklinna (minu jaoks ei olnud see pikk maa), siis poole tee peal hakkasid pereema ja tema õde vinguma - oi kui jube, jalad valutavad ja nii palju kõndimist, nüüd on nädala trenn tehtud, tagasi läheme taksoga jne. Mees oli üsna rahulik ja vaikne :), aga naine ikka vahepeal näägutas ta kallal (I told you so...). Jõudsime tagasi u. kl. 23 paiku ja ma olin suht väsinud, kuna eelmine õhtu käisime pubis kantri tantsu vaatamas, üritasime ise ka, aga see oli rohkem üksteise otsa koperdamine kui tantsimine :) No nii ja siis leidis perekond, et nüüd on õige aeg hakata rääkima poliitikast ja Mehhikost, ma ei suutnud midagi muud teha kui ainult mõmiseda ja unistasin, et saaks juba magama. Järgmine päev jalutasime Sacramentos, seal on linnaosa nagu vanades vestern filmides. Sacramento on võrreldes S.F väikelinnake, nii et seal nii palju kõndimist ei olnud ja perekond eriti ei virisenud, kui siis ainult, et jalad ikka valutavad eelmise päeva kõndimisest. Ega jah ameeriklased jala ei käi, ikka kohe autoga ukse ette ja nende jaoks linna vaatamisväärsustega tutvumine tähendab kas shoppamist või söömist (võib olla on see liigne üldistus, kuna olen siin vähe veel olnud, aga selline on esmamulje, nad söövad palju ja räägivad ka palju toidust). Kokkuvõttes oli perekond tegelt tore ja sõbralik, aga nad rääkisid nii palju, et ma olin lõpuks täiesti tüdinenud :)
Esmaspäeval ootas taas ees Sacramento külastamine, käisime erinevates kohtades, kuulasime erinevaid ettekandeid, käisime mingis pargis, mis ei olnud päris lõbustuspark, aga midagi selle taolist. Nagu ikka palju söögikohti ja näljaseid ameeriklasi :)
Sain endale lõpuks ka kaamera ja nii 250 euri odavamalt kui Eestist oleks saanud, olen ostuga väga rahul ja nüüd on vaja mõned asjad endale selgeks teha ja siis hakkan pilte ka lisama :) Nii et natuke kannatust veel.
Tihe programm on olnud, aga see eest ei ole igav. Augusti esimene nädal on mul ja mõnel teisel veel täiesti vaba ning tekkis mõte rentida auto ja Californiat avastama minna - trajektoor on Reno, Lake Tahoe, Yosemite rahvuspark, Dessert Valley, Los Angeles ja siis mööda rannikut tagasi Davisesse, tee peale jäävad kohad Santa Cruz, Santa Barbara, Big Sur ja ilmselt veel igasuguseid ilusaid ja ägedaid kohti. Ei jõua ära oodata, millal akadeemiline programm läbi saab :)

Vinguviiul nr. 1

Nüüdseks on esimene rahulolematuse hetk üle elatud ja mingis mõttes on uus hingamine tulnud. Eks see on muidugi väga minulik, nagu kuumaastik või tuju tuleb sealt kust tuul puhub :)
Aga, mis mind siis vahepeal häiris - tegelt see natuke püsib ka :) Mida eestlane ihkab, kui on pool aastat lumevangis olnud:  õige vastus on, et muidugi päikest ja selle puuduse üle väljas kurta ei saa, aga kus olla ei saa on... Enamus päevast tuleb istuda kinnises ruumis, teha uurimustööd enda valdkonnas, otsida materjale, püstitada uurimisprobleem jne. Valmistada ette kõne suureks "global forum" esinemiseks, mida filmitakse. Ja siis tekkis küsimus, et kuidas see kõik aitab parandada mu inglise keelt, kui ma endiselt suhtlen inimestega, kes samuti räägivad vigast inglise keelt ja mina ise endiselt jätkan samade vigade kasutamist :)
Einoh muidugi, ma saan kõigest aru, et see on kasulik John Hopkinsis ja edaspidiseks, aga no see pidi ju nagu keelekoolitus olema. Mis mind lohutab on see, et kursus kestab 3 nädalat ja enamus lähevad oma ülikoolidesse edasi 2.augustil, aga minul ja veel mõnel on nädal vaba, mida ma kindlasti ringi vaatamiseks kasutan. Ja tegelt, kui nüüd aus olla, peaks iga õhtu veel kodutööd tegema ja igasuguseid asju ette valmistama, lugema, aga ma ikka olen viilinud ka ja kasutan õhtust aega ringi vaatamiseks. Ahjaa, nüüd on mul ratas, väga uhke pill, millega ringi rallida :) ja siis eile käisingi Davise kesklinnaga tutvumas. Seal oli mingi market, ega see linnake just eriti suur ei ole, aga huvitavaid inimesi jagub. Niisiis see Davise kuulus farmers market - ja kõige pikem järjekord oli muidugi barbeque putka taga :) Ohtralt sööki, müüdi erinevaid puuvilju, köögivilju, lilli. Inimesed sagisid ringi, istusid muru peal ja kuulasid muusikat, iseenest tore, kus sõpradega olla ja see on ka kõik, mida seal kesklinnas teha, süüa, süüa ja veel kord süüa.
Lisaks enda grupi inimestele (täiendan veel esindatud riikide listi - Keenia, Kamerun, Uganda, Syria-Leone?) olen suhelnud ka teiste Humphreytega, kes on siin juba varem ja riikide list täieneb veel Brasiilia, Hiina, Korea, Vietnam, Egiptus. Inimesed on ikka hämmastavad, väga huvitav on kuulata nende tausta, olukorda nende riigis, elukogemusi ja see paneb mind väga palju mõtlema nii iseendale, väärtustele ja tekitab imetlust nende vastu, mida nad oma maal on teinud ning saavutanud. Lihtsalt wow!
Väga palju on siin asiaate, nii et kohalikega pole eriti suhelda saanud, aga ühel õhtul siiski :) Mina ja mu toakaaslane Leila kuulsime, et kuskil pubis peaks olema salsa õhtu ja nii me siis sinna marssisime, aga mida ei olnud, oli salsa :) ja siis mingi kohalik kutsus meid enda lauda. Mõtsime, et kui juba välja tulime, mis seal siis ikka. Ja see oli üks väga nõme jorss, ma lihtsalt keeldusin igasugusest vestlusest ja vähe aja pärast mõtlesime välja ühe haleda vabanduse, miks sealt jalga lasta :) Aga täna on salsa uus katsetus :)

Maabumine Californiasse ja nii see algas

Pärast ööpäevast vintsutust lennukis ja lennujaamades jõudsin kenasti kohale, küll kesköisel ajal, nii et ega eriti aru ei saanud, kus mind maha visati, aga kõik toimis nagu kirjades oli seletatud.
Järgmine päev oli taastumiseks ja kohanemiseks jäetud. Ärkasin mingi aeg ja hakkasin söögikohta otsima, pärast mitmeid teeküsimisi sai koht leitud ja toidu kohta pole midagi halba küll öelda - ei pea burksi sööma, on aasia toite, suppi, salateid. Pigem on oht end üle süüa :)
Kuna oli pühapäev tundus linnake nimega Davis eriti vaikne, aga hiljem selgus, et see pidigi nii olema. Iseenest on linnake kena, campuse territoorium muidugi suur ja palju sõidetakse jalgratastega. Davis pidigi USA- s olema tuntud kui jalgrataste linn ja neid tullakse siia ka varastama :) Igatahes on plaanis see sõiduk ka endale siin rentida, et kiiremini ühest kohast teise jõuda.
Ööbimiskohaks on ühikas, mis on igati viisakas, aga asjaolu, mille olin unustanud, oli, et pistikud ei vasta minu tehnikale, nii siis oli mul vaja leida sobiv adapter. Selleks juhatati mind teises linna otsas asuvasse poodi, muidugi mitte jala, kes siis USA-s jala käib, ikka bussi või autoga. Autot mul pole, siis tuli bussiga leppida. Sain viimase poes oleva adapteri ja ühikasse tagasi jõudes selgus, et ma ei elagi üksi oma poksis. Esimene tutvus sai sõlmitud Bosnia-Hertsegovina tüdruku Leilaga. Ta on 28 ja läheb edasi õppima Arizonasesse kommunikatsiooni. Väga kihvt tüdruk ja mul on väga hea meel, et meid ühte poksi pandi, sest nagu järgmisel päeval selgus oleme meie oma keelegrupis 2 kõige nooremat. Tutvusin ka kahe oma edaspidise grupikaaslasega, kellega lähen edasi John Hopkinsisse. Uche on Nigeeriast ja Cerin Phutanist. Keelegrupis on meid kokku 18, äärmiselt huvitav ja kirju seltskond - esindatud on lisaks eelpool mainitule India, Sloveenia, Horvaatia, Indoneesia, Tai, Iraak, Ekuador, Lõuna Aafrika ja veel inimesi, kes on oma keelekoolitusega juba varem alustanud.
Esimene päev oli päris intensiivne, palju infot ühekorraga ja programm tihe. On 2 põhilist kursust - kõne pidamine ja enese-esitlemine ning kirjutamisoskused teaduslike tööde jaoks. Esimese kursuse puhul on lõputööks avalik esinemine ppt ettekandega ja teise kursuse lõputööks uurimustöö 5 erineva allika põhjal. Tegemist on päris palju, aga usun, et see tuleb edaspidiseks ainult kasuks. Plaanitud on veel erinevaid üritusi ja väljasõite Sacramentosse ja San Francsiscosse.
Esmamuljed on positiivsed, inimesed on sõbralikud ja abivalmid. Ok, aitab esimeseks protokolliks küll, vara veel kultuurilistest erinevustest rääkida.

Kuidas see algas

Ja Elise blogi võib ka nüüd alata:) Aga korraks väike tagasivaade, et kuidas ma olen jõudnud sinnamaani, et istun praegu kodus pakin ja kaalun järjepidevalt oma kohvrit ning valmistun sõiduks kõikide võimaluste maale Ameerikasse. Protsess on olnud üsna pikk, sai alguse 2010a suvel, kui minu kolleeg näitas ühte kuulutust stipendiumiprogrammi kohta USA-s. Olin just lõpetanud magistratuuri ja veendunud, et enam kooli minna ei taha, aga programmi teemasid lugedes jäi kõrvu eriti üks - substance abuse education, treatment and prevention. No ja nii ta siis edasi läks - tuli täita avaldus, mis pigem meenutas essee vormis küsimustele vastamist, a la mis on sinu suurimad saavutused, selgita, mida programmilt ootad, mis on su viisaastaku plaan, mis kasu oma riigile tood, kui stipendiumi saad jne. Lisaks soovituskirjad, diplomi koopiad jms. Mõtsin, et proovida ju ikka võib. Täitsin avalduse ära, edasi vestlus saatkonnas, keeletest ja siis pikk ooteaeg kuni 2011 veebruari lõpus tuli kauaoodatud rõõmusõnum, et olen välja valitud ja saanud võimaluse õppida aasta USA-s Baltimore´s John Hopkinsi ülikoolis. Enne ülikooli minemist tuleb läbi teha 3nädalane ettevalmistus- ja keelekoolitus Californias Davises. Mis mul selle vastu saaks olla :)
Igatahes on tunne väga õige, ei ole ärevust ega hirmu, pigem tahe ja valmisolek. Nii siis on jäänud loetud tunnid lennuni teel Californiasse ja uus etapp elus võib alata. Loodetavasti põnev ja elamusterohke.