Eesmärk täidetud!

Kuna kogu see pakkimise tuhin on minuni selle teadmise toonud, et mu aastakene on peaaegu valgusaasta kiirusel läbi saamas, siis olen endale tiheda programmi peale pannud, mis kõik veel ära teha ja näha tuleb:)

Minu praktika Albany's on super, täpselt see, mida soovisin ja rohkemgi veel, nii et sellega olen väga rahul. Albany's olen ka paar korda ringi jalutanud, midagi rabavat just ei ole, aga parem kui Baltimore :)

State Capitol Albany's 

Tulbi romantika Washington pargis Albany's 

Washington park Albany's

Nii siis nädala sees tegelen oma praktikaga, pean kirjutama juhised noorukite opioid sõltuvuse ravi ja suitsetamisest loobumise kohta. See tähendab, et mida noorukite suitsetamisest võõrutamise juures silmas pidada. Lisaks saan erinevatel kohtumistel osaleda ja nädala sees käisin ühel koolitusel, mis keskendus erinevate alternatiivsete tegevuste kasutamisel noorukite sõltuvushäirete ravis. Koht oli super ilus ja koolitus ise ka igati kasulik ja huvitav.

Upstate New York

Eelmisel nädalavahetusel käisin New Yorgis Metropolitan Museum of Art muuseumis ja Broadway show'd vaatamas. Ma ennast eriliseks muuseumi huviliseks just ei pea, aga sellesse muuseumisse tahtsin minna küll. Loomulikult on see ülisuur ja et kogu ekspeditsioonid üle vaadata, oleks vaja vist nädalat, aga Monet', Van Gogh, Manet' ja Picasso maalid said ikka ära vaadatud ning Aafrika, Uus Guinea ja Mayade kultuuri sümbolitele ka pilk peale visatud.

Krisine'ga Metropolitan muuseumis

Metropolitan Museum of Art

Tegemist siis Uus Guinea muusikainstrumendiga

Näide Uus Guinea kultuurilistest esemetest

Pärast muuseumit läksin oma Läti Humphrey'ga Broadway show'd vaatama - Mary Poppins, oli üks soodsamatest muusikalidest ja seetõttu turgutasin endast pisut lapsemeelsust :)
Eriti hea oli see, kui oma istekohad olime üles leidnud, siis meie kõrvale istus üks pere ja kuulen, et jube tuttav keel :) Oligi Eesti pere - maailm on ikka väike, isegi New Yorgis :) Show iseenesest oli Broadway'le omaselt hea, palju efekte ja koreograafia tase omaette.

Niisiis sai muuseumi ja Broadway show külastamisega minu "peab kindlasti ära nägema" listist paar asja maha tõmmatud.

Trip Niagara joa juurde on mul juba pikemat aega mõttes mõlkunud ja kui ma siis oma võimalusi täpsemalt hakkasin uurima, et kuidas kõige parem oleks minna, tuli küll hetkeks masendus peale. Esimene mõte oli minna bussiga, aga no bussiajad on küll mina ei tea, kelle graafiku järgi sätitud. Oleks siis, et saaks ühe bussiga, aga kus sa sellega, et Niagara joa'ni jõuda, tuleb veel mingi buss võtta, mis käib nii 2 korda päevas. Sellest ma olen juba ammu aru saanud, et USA's elu ilma autota ei ole võimalik, tõepoolest enamik strateegilisi kohti on mõeldud ainult autoga ligipääsemiseks. Kui ma vahel ütlen, et jalutasin kesklinna 40 minutit, siis vaadatakse mind nagu "kohtlast," eh ja vahel tekib küll tahtmine öelda, et "soovitaks sullegi liigutamist, " aga olen ikka suutnud oma "Müü'd" taltsutada :)
Niisiis bussiga liiklemine oleks liiga keeruliseks ja ajakulukaks läinud, järgmine variant oli võtta mingi tuur, aga minu meelehärmiks olid mulle sobivad tuurid välja müüdud.
Hakkas juba tunduma, et üks minu eesmärkidest jääb täitmata, aga kui New Yorgis käisin ja Läti Humphrey'ga (Kristine) rääkisin, siis tema ütles, et ta tahaks minna. Tema grupp on Albany'st 3 tunni kaugusel Syracuse's, ainuke murekoht oli, et tema ja veel paar teist Humphrey't plaanisid minna reedel. Minul olid aga praktika kohustused, samas mu juhendajad ütlesid mulle, et kui sa tahad kuhugi minna, siis pole probleemi. Niisiis neljapäeval, kui koolituselt tagasi jõudsin ja Kristine'ga rääkisin, oligi nende plaan rentida auto ja minna reedel Niagara joa juurde.
Vaagusin vähe aega, et mida teha ja tõdesin, et kui ma nüüd ei lähe, siis jääbki minemata. Ega muud väga ei olnudki, saatsin oma juhendajatele meili, pakkisin asjad kokku ja sõitsin öise bussiga Syracuse'i. Jõudsin sinna kell 3 öösel ja reede hommikul kella 10 paiku olime teel Niagara suunas.
Ma ei teagi, mingis mõttes ma nagu ootasin suurt imet, oli muidugi ilus ja uhke, aga ootasin midagi veelgi rohkemat ja suursugusemat. Samas oli väga lahe päev, äge seltskond ja mõnus olemine.

Niagara

Reisikaaslased Läti, Nepaal ja Kirgištan

Paadisõit joa alla

Nii, kohustusliku programmi olen nüüdseks läbinud, nii et edasi tuleb ainult lust ja lillepidu :) 

Welcome to Albany!

Nüüdseks olen otsapidi Albany'sse jõudnud ja oma viimase praktikaga alustanud. Hakkasin aga pühapäeval Baltimore'st tulema, lennupilet oli liiga kallis ja nii siis tuli bussiga tulla. Kõigepealt 4 tundi New Yorki ja siis 3 tundi New Yorgist Albany'sse. Oma kompsudega oli see suht tülikas, aga vürtsi lisas mu bussitripile keskealiste mutikeste seltskond teel Albany'sse. Nimelt toimus New Yorgis mingi maraton, kust need mutikesed kodu poole suundusid ja et bussisõit igav ei oleks, hakkasid nad veintsi libistama. Päris huumor oli nende punetavaid nägusid vaadata :), kuigi see väga naljaks ei olnud, kui nende sulanud jää mu koti märjaks tegi. Igatahes olin suht pahur selle pärast ja kobisesin enda kõrval istuvale India tüübile, et kui minu ema peale maratoni joogisena koju saabuks, siis loeks ühe epistli küll :) Eh ja siis hakkasime edasi rääkima ning lõpuks sain autoga oma Albany elupaika :)

OASAS (Office of Alcoholism and Substance Abuse Administration) on New Yorgi osariigi asutus, mis koordineerib erinevaid sõltuvushäiretega seotud teenuseid täiskavanutele ja noorukitele. Olen siin kuu aega ja selle aja jooksul saan lähemalt tutvuda, kuidas käib töö poliitilises ja rahvatervise valdkonnas. Kuna alles alustasin oma praktikaga on raske midagi täpsemalt seletada, suht segane on see maailm veel minu jaoks, aga põnev ka. Saan vaatamas käia erinevaid programme ja keskuseid, lisaks osaleda erinevatel kohtumistel ning arutlustel. Töötajad on super sõbralikud ja abivalmid ning väga huvitatud minu arvamusest ja vaatenurgast. Albany ise on suht rahulik linnake, ei ole veel jõudnud lähemalt sellega tutvust teha, aga eks miski aeg lähen tsekkan need põhikohad üle.

Enne Albany'sse tulekut tuuseldasin Washingtonis ringi, käisin ühel konverentsil ja täitsin ühe oma soovidest - näha NBA mängu. Minu jaoks polnud isegi oluline, et peab olema just kõige kõigem tiim, sest tase on niikuinii väga hea. Käisin Washington Wizards'i ja Orlando Magic'u mängu vaatamas ja ma ei suutnud uskuda, et Orlando kaotas, ju nad siis polegi nii "magic'ud."

Korvpalli areena

Paras kassikoor oli see, meie kooriga ei kannata üldse võrdlust :) 

Washington Wizards vs. Orlando Magic

Selle pildi pühendan Valtie'le

ja selle Artole ;) 

Mängukaaslased Yussef & Sania

Washingtoni'st tagasi jõudes ootas mind hirmuäratav tegevus, mida ma olin muudkui edasi lükkanud - pakkimine. Eks ma olen igast manti siit endale kokku ostnud ja kohe üldse ei tahtnud seda tavaari kohvritesse suruma hakata. No ja geenius nagu ma olen suutsin sättida kõik pakkimised samale ajale - korterist välja kolimise pakkimine, asjade Eestisse saatmise pakkimine ning asjad Albany'sse kaasa võtmise pakkimine :) Ega päris kõik ei õnnestunudki ära pakkida ja pean veel mõtlema, et mis asju mul kindlasti veel vaja võib minna.

Tegelt nägi tuba palju hullem välja kui pildilt :) 

ja osa jalaõusid on juba pakitud :) 

6-9. mai on meil taas kokkusaamine kõigi Humphrey'tega kusagil Maryland'i maakohas ja enne seda lähen korraks Baltimore'i, et viimased asjad kokku pakkida, sest mu kompsud Eestisse saatmiseks korjatakse peale 13ndal mail. Vähemalt saab selle asja kaelast ära.

Nii ja väike ülevaade sellest ka, et mis mind veel ees ootamas on. Seda juba mainisin, et 6-9. mail on programmi lõpetamise üritus kõigi Humphrey'tega (alles oli global forum ja juba lõpp, ma ei suuda ega taha seda uskuda, et programm on peaaegu läbi :(((. Pärast seda üritust lähen külla Travisele, oma Dominikaanide reisisemule Milwaukee'sse ja põikan sealt Chicago'sse ka. Siis olen veel paar päeva Albany's ja sealt edasi nädalalõpuks New Yorki. 22.mail on meie Hopkinsi grupil programmi lõpu tähistamine ja siis väike preemiareis Miami'sse.
Ühel hetkel tabas mind ärevus, et Eestisse tagasi jõudes olen täiesti rahatu, no ja siis tuligi mõte, et miks mitte proovida oma õnne Las Vegases :) Niisiis enne konverentsi Palm Springs's plaanin teha ühe autotripi Las Vegasest LA'sse :) Vot sellised plaanid hetkel, midagi raudkindlat pole, aga kõlab ju hästi küll :)
Lisan pildimaterjali ka ;) Kuulmiseni :)

Sellise koha leidsin DC'st, peale nime pole sellel kohal minuga küll midagi ühist, kui siis ainult New York :) 

Väike aktsioon DC's

Washington Monument

Väike Ameerika perekond, tegelt neil veel kasvuruumi on :) 

Mõned ameeriklased on kenad ja toredad ka :)

Kas tõesti?

Vahepeal midagi pead pööritavat ei ole toimunud ja tegelikult on veel programmi lõpuni jäänud paar kuud, aga kodumaale naasemise mõtted on äkitselt nii lähedale jõudnud. Nimelt leidsime oma korterile üürilise, kes meie lepingu üle võtab 1. maist ja kuna ma järgmisel pühapäeval (15ndal aprillil) kuuks ajaks Albany'sse lähen, siis tuleb varakult pakkima hakata. Ja nüüd tundub, et aega justkui ei olegi, sest järgmine nädal olen DC-s ja kui tagasi tulen laupäeval, siis järgmisel päeval lähen juba Albany'sse. Minu praktika Albany's lõppeb 18. mail, nii kui sealt tagasi olen, siis on Humphrey programmi lõpetamise pidu 22. mail ja 23. ootab 5 päevane trip Miamisse. Sealt edasi 1.juunil on lend LA'sse.
Mul tekib sama küsimus, mis teil, et millal ma pakin ja oma mandi teele saadan :) Õige vastus on, et juba pakingi. Kui Albany'st tagasi olen, siis saame mõned päevad oma naabrite juures elada ja eks siis saadan suurema osa asju ära ka. Aga kogu see pakkimine tekitab minus selle tunde, et kas tõesti on juba minu aeg siin imedemaal otsakorral ja mingit imet ei sündinudki :)
Kuigi ma korduvalt olen kinnitanud, et ega ma siia ei jää, siis nüüd mõtlen, et tegelt ei ole siin ju niiiii halb ja võiks ju vähe kauemaks jääda küll :) Koju tagasitulek tekitab ka igast segaseid mõtteid, et kuidas asjad edasi lähevad, mida ma teha tahaks jne.
Kui ma oma juhendajaga kohtusin ja ta küsis mu käest, et kas ma olen siiamaani rahule jäänud oma aasta ja programmiga, siis kui nüüd tagasi hakata mõtlema, sain selle, mida tegelikult tahtsin. Ma teadsin juba enne USA-sse tulekut, et tahan kursuseid võtta ning teha praktikat nii kliinilises kui ka poliitilises valdkonnas ja kuigi ma veel Albany'sse ei ole jõudnud, siis ette ruttavalt võib öelda, et nii ka läks. Kuigi jah, kool osutus oodatust oluliselt raskemaks. Ma oma juhendajale ütlesin, et Eestis ülikoolis õppides oli mul võimalik kooli kõrvalt täiskohaga töötada, samal ajal teha praktikat lastehaiglas, õppida psühhoteraapiat ja lisaks kuhjaga kodutöid. Hopkinsis selline elu küll võimalik ei oleks, ma siin kiunusin, kui mul oli 2-3 kursust, mida oli poole vähem, kui tavalisel üliõpilasel. Eks see mingis mõttes ole ka selline psühholoogiline valmisolek, et kui tuledki siia selle teadmisega, et pead õppima, siis sead ka oma elu vastavas rütmis. Eks see algus oli mul konarlik, aga kui lõpuks ära harjusin, siis ma nautisin oma kursuseid, sest õpetamise tase on ikka klass omaette. Nüüd ma tunnen, et oleks vaja aega, et uued teadmised settiksid ja kujuneks seos selles teadmiste tulvas :) Uusi ideid ja mõtteid on palju, mida tahaks edasi arendada, pigem on küsimus selles, kui reaalne see saab olema ja kas leidub neid inimesi, kes minu "vaimustust" jagavad.
Mis siin ikka muud, kui võiduka lõpuni ja võtta viimast sellest ajast, mis on järele jäänud :)
PS! Lisan pildimaterjali erinevatest sündmustest ja hetkedest :)
Varsti näeme ;)

Nohikud :) 

Vidukil pidukil :)

On, mida meenutada :) 

To Substance Abuse :) 

Minu Tšiili

Vaade Central Park'le Rockefeller' keskusest

Minu New York :) 

Central Park :) 

Central Park

Belvedere' loss Central Pargis

Central Park 

Õige varsti ;)