Elu armastan sind!

Mingis mõttes olen sarnases olukorras, kui eelmise aasta 9.juulil kodumaa pinna aastaks jalge alt pühkisin. Sarnaselt istun siin oma kila-kola otsas, tuba segi pööratud ja ei tea, kust otsast seda pakkimist alustada :) Aga midagi on teistmoodi ka, eks aastane eemalolek tingib selle, et sa pole enam see, kes varem. Ma ei arva, et olen nüüd 360 kraadise pöörde teinud, aga hetketunne on väga segane. Muidugi on hea tunne kodus olla, oma voodis magada ja palja jalu muru peal joosta, peenra pealt maasikaid noppida jne. Teiselt poolt olen tagasi reaalsuses ja see reaalsus on pisut hirmutav ka, mis edasi, kuidas, kuhu jne... :)

See aasta on olnud ääretult kirev ja pakkunud kuhjaga ilusaid ning meeldejäävaid hetki. Eks selline võimalus avaneb üks kord elus ja seetõttu võtsin ka sellest maksimumi. Võib-olla surusin liiga palju tegemisi ja nägemisi kokku, aga ega ma teisiti ju ei oskagi :). Pisut raske on seda aastat paari lausega kokku võtta ja järelduste tegemiseks on veel vara, aga ma olen täiesi kindel, et sellel aastal saab olema kaugele ulatuv mõju :) Siiski:

Mõned tulemused on täiesti käegakatsutavad

Uhke hundi rind on diplomeid täis :)

Mõned hetked ei unune kunagi

Global Forum behind the scenes :)

Christmas Eve

Eesti Iseseisvuspäev

Last night together :(

Mõned inimesed tulid, et jääda

Renata, Tshego & Ivan

Lejla

Travis

Mõned mäed said ületatud

Mõned küsimused said vastused

Ja see kõik kokku teebki - ELU MA ARMASTAN SIND!

and the new chapter in my life may begin :)

Saude Brazil!

Pärast külmetamist Tšiilis kulus üks mõnus rannalebo ära küll ja mis saaks veel parem koht selleks olla kui Brasiilia - täpsemalt Rio de Janeiro ja selle lähiümbrus. Niisiis maandusin 2.juuli hilisõhtul Riosse ja lennujaamas ootasid mind minu Humphrey õde Renata koos oma mehega, sellel ajal juba oma seadusliku abikaasaga. Selle loo pean ära rääkima :)
Nimelt 2 kuud enne Humphrey programmi algust kohtas Renata oma unistuste meest ja just kõige kirglikumal ajal tuli teade, et Renata on valitud Humphrey programmi ja 3 nädala pärast tuleb USA-sse lennata (Renata oli n.ö teine valik ja sellepärast sai ta nii hilja teada). Ühelt poolt muidugi väga õnnelik selle võimaluse üle, teiselt poolt aga õnnetu, et oma armastatust pikaks ajaks kaugele jääb. Ega ei jäänudki muud üle, kui suhet elus hoida pikast distantsist hoolimata ja siinkohal tuleb kummardus teha eestlaste leiutisele skaibile :) Kooli vaheaegadel lendas Renata Brasiiliasse ja siis pärast programmi lõppu, 17.juunil, toimus kaua oodatud tähtis päev - abiellumine Las Vegases :)
Vot selline armastuslugu, on mida lastelastele rääkida :)

Renata & Alexandre 

Minu Brasiilias olek kujunes tõeliseks puhkuseks, horisontaalis rannaliival (Le Blonde, Ipanema, Copacabana rannas), väike vaatamisväärsuste tuur, jalutuskäigud Rios ja lihtsalt olemine :)

Copacabana

Ilus Rio de Janeiro

Seal taamal paistab Sugarloaf

World Famous Christ

Laguun keset linna

Mets keset linna

Võtsin endale ka ülesandeks proovida võimalikult palju erinevaid eksootilisi puuvilju ja mahlasid. Need nimed mul küll kõik meeles ei ole, aga üheks lemmikuks osutus granadill (inglise kl. passion fruit, portugali kl. maracaju). Puuviljad on siin küll super head ja ainult nendest toituda võiksingi :)

Njamm :) 

Saude!

Rios sai ka mu sünnipäev tähistatud ja tõeliselt armas õhtu oli. Suured tänud Renatale ja tema pereliikmetele ilusa õhtu eest.

Happy Birthday Elis!

Thank you for making my birthday special :)

My Brazilian sis :)

Kuna Renata abiellus Las Vegases ilma suurema kisa ning kärata ja tema pereliikmed said olulisest sündmusest osa vaid video vahendusel, siis otsustas Renata isa väikese peo oma tütre jaoks korraldada. Ma küll põiklesin vastu, et leian endale tegevust ja ei pea tulema, kuid see vaidlemine osutus ajaraiskamiseks ning siis tuligi mul "pulma fotograafi" rolli mängida :) Miski pärast jääb inimestele mulje, et kui sul keskmisest suurem kaamera on, siis oled kohe professionaal :)

Pulma pere :)

ja fotograaf ka :)

Et mu Brasiilia reisiosa ainult Rio keskseks ei jääks otsustasin üheks päevaks Buziose'sse minna. Ma ei tea, mis lühis mu ajus tekkis, aga kui ma märkasin Buzios'e nimeliselt silti ja inimesed bussist hakkasid erinevates peatustes maha minema, siis mõtsin, et äkki see buss sõidab ei tea kuhu ja ronisin siis ka maha. No ja siis ma seisin seal keset kahtlast kohta, portugali keeles tean ma ainult saude (proosit) ja oi (tere) ning selle sõnavaraga ma siis edasi hakkasin marssima. Pika vantsimise peale leidsin ühe ranna üles, aga see ikka ei olnud see õige. Otsustasin, et tuleb ikka see õige koht üles leida ja nii ma siis seal ühes kohas tiirutasin, kuni lõpuks väsinuna end külili viskasin, lootuses vähe päikese käes lesida. Ma ei tea, miks see päev mu jaoks nii õnnetu oli, aga peesitamisest ei tulnud ka midagi välja, sest tuul oli nii tugev ja pigem pidin võitlema, et liiva alla ei mattuks :) Nii siis ajasin end uuesti jalule ja hakkasin uuesti seda õiget Buzios't üles otsima. No ja muidugi, nii minulik on minna täiesti vastupidises suunas, igatahes leidsin ma õhtuhämaruseks õige koha üles ja tagantjärele mõeldes võib olla mu vale pööre ei olnudki nii halb :) Buzios osutus suht turistikaks ja kalliks kohaks, nii et minu "vale" rand oli tunduvalt rahulikum ja ilusam :)

Vale Pööre :)

"Vale rand":)

Buzios

Pean tunnistama, et vihm jälitas mind ühe päeva Brasiilias ka, kuid ega sellepärast midagi tegemata ei saanud jätta, nii siis jalutasime ringi Santa Teresa nimelises linnaosas ja see oli minu jaoks üks ägedamaid kohti Rios. Tahtsin küll deltaga ka Rio kohal lennelda, aga aeg, ilm ja rahaline seis ei soosinud mind sellel korral. Samas on mul nüüd põhjus tagasiminekuks :)

Santa Teresa

Carpe Diem!

Värvid :)

Kuigi mu esialgne plaan oli minna päevaks Sao Paulosse, kust mu tagasilend oli, otsustasin, et pigem eelistaks mõnes ilusas väikses kohas oma viimased paar päeva veeta ja niisiis läksingi Rio'st Paraty'sse (bussiga loomulikult :)). Tõeliselt armas koht, ilus väike vanalinn, sadam ja imeline rand, mis sa hing veel oskad tahta.

Paraty

Esimesel päeval ma lihtsalt vedelesin, jalutasin natuke ringi ja puhkasin, sest mu Brasiilia tripi viimasel päeval ootas mind paadi sõit paradiisirandade vahel. No ja eriti masendav vaatepilt avanes mulle järgmise päeva hommikul vannitoa peeglist, kui mu üks silm täiesti paistes oli.
Ma tundsin küll öösel, et mõned moskiitod mind hammustasid, aga ma ei oleks arvanud, et siis kohe nii hullusti, et silm nagu poksikinnas välja nägi :) Ma ehmatasin ikka natuke ära ja mõtsin, et lähen igaks juhuks haiglasse ja näitan arstile. Kuna ma endiselt üleöö portugali keelt ei olnud omandanud, küsisin oma hostelist, et ega keegi ei saa minuga kaasa tulla, et tõlkida aidata. Ja nii ma siis läksin kahe tüübiga, üks, kes rääkis portugali ja hispaania, aga mitte inglise keelt ning teine, kes rääkis hispaania ja inglise keelt :) Ma tundsin end nagu VIP, keda kaks kena tüüpi eskortisid. Muidugi ei läinud see järjekord haiglas helikiirusel, niisiis käisin vahepeal hommikust söömas, siis läksin tagasi, ootasin veel natuke ja lõpuks kõndisin minema :) Ma ei kavatsenudki oma viimast päeva kuskil haigla ruumis veeta ja oma paadi sõidust loobuda :) Algul maskeerisin ennast ühe silmaga mereröövliks, aga vähe aja pärast muutus see silmaplaaster liiga häirivaks ja loobusin sellest ka :) Paadi tuuri ajal sain tuttavaks ühe inglise paariga ja neil oli mulle anda tablett allergilise reaktsiooni vastu, võtsin aga rohu lahkesti vastu ja õhtuks see paistetus kadunud oligi :) Nii et tulen ikka oma näoga tagasi :)

jah see ongi paradiis

võib olla see ka :)

Edasi ei olnudki muud, kui asjad kokku, viimane caipirinha rannabaaris ja juba armsaks saanud sõidukisse - bussi, seekord ainult 6 tunniks :) Ah jaa, hostelis sain tuttavaks ühe Argentiina tüübiga, kes lahkesti mu suurt kotti oli nõus kandma ja mind bussi peale saatis :)

Ranna idüll :) 

See kuu aega Lõuna-Ameerikas osutus väga mitmekülgseks, seiklusterohkeks, ülevate emotsioonide ja mõtete küllaseks reisiks. Nii Peruus, Tšiilis kui ka Brasiilias on oma sära ja erilisus. Raske on kõiki emotsioone sõnades ja piltides väljendada, on hetked, mis jäävad ainult minuga :)

Tunnen, et nüüd on aeg koju tulla!


PS! Teen ühe postituse veel ja siis loen selle etapi oma elus lõpetatuks, et uuele naeratades vastu minna :)

Bienvenida a Chile!

Mina ei saa aru, kuhu see aeg kaob, alles kolistasin bussidega Tšiilisse ja juba oligi aeg kott jälle kokku pakkida ning Brasiiliasse lennata :) Tšiili on üks ääretult huvitav ja põnev riik, geograafilises mõttes ka - 4100 km pikk riik mööda ranniku äärt.
Nagu ma eelmises sissekandes kribasin, siis collectivo viskas mind Arica bussijaamas maha ja edasi vaatasin juba ise, kuidas San Pedro de Atacama'sse saan. Mul tegelt vedas, sest nii 15 minuti pärast läks buss Calama'sse (järgmine 10 tunnine bussisõit) ja sealt San Pedro'sse oli ainult 2 tundi. Ma tavaliselt bussides hästi magada ei saa ja Peruus tuli muidugi võidelda, et alajahtumine ei toimuks :), aga nii kui ma sinna bussi sain, siis lahisesin südame rahuga. Kui ainult jälle neid juurikaotsijaid poleks tulnud, kes meid keset ööd bussist maha kamandasid ja kotti sobrama hakkasid :)
No seda ma juba teadsin, et polüglott ma just ei ole, aga Peruus polnud keelelises mõttes midagi hullu. Eks ma paiknesin ka turistide mekas, aga Tšiilisse jõudes tuli edasi toimetada oma väikese sõnaraamatuga, päris huvitav oli :) Žestide kasutamise eest võib mulle vabalt medali anda, aga kui ma Calama'sse hommikul 9 paiku jõudsin, oli mul järgmise bussini 4 tundi aega. Ühe korraliku hommikusöögi vastu ei olnud mul midagi ja nii ma siis istusingi maha ühte söögikohta. Loomulikult inglise keelset, või üldse menüüd seal ei olnud ja ma siis lappasin oma väikest sõnaraamatut ja osutasin sõnale muna (sõna omlett ei leidnud üles nii kiiresti). Selle peale teenindaja tuleb minu juurde ühes käes muna, teises sink ja siis teeb käega ringe, et kas ma tahan noh, et  koos või ainult keedumuna :) Kõrval lauas kaks tüüpi naeravad südamest ja mina, et si si (ja jah) :), aga omlett oli väga hea, eriti pärast Peruu iga hommikust saia dieeti :) Igatahes jõudsin ma San Pedrosse kenasti kohale, isegi päevake varem, kui algselt olin plaaninud ja kokkuvõttes oligi nii hea.

San Pedro de Atacama näol on tegemist maailma kõige kuivemaga kõrbega ja San Pedro külake ise oli väga armas, pisut boheemlaslik ja backpacker'te paradiis. Matkaselle leidus seal küll iga nurga peal ja jututada sai nii kohalike kuni sakslastest austraallasteni välja.

San Pedro

San Pedro's oligi minu põhiliseks vaatamisväärsuseks kõrb, proovisin ka liivalaua ära, väga vinge oli ja talvel üritan lõpuks lumelaua ka ära katsetada. Kuigi jah vihma pärast ma muret ei pidanud tundma ja öine taevas oli selge ning tähetarkade meelis paik, siis nii kui päike loojus, tuli kõik vatid selga toppida :) Mina ei teagi, kus külmem oli, kas väljas või sees, värisesin ühte moodi.

Atacama kõrb

Päikeseloojang kõrbes

Mu liivalaua õpetaja

Austraalia - Gab'i & Greg

Tegelt oli kõige hullem, kui Tatio geisreid vaatama läksin, sinna minek oli eriti varajane - põhjusega, et veelgi vapustavama vaatepildi osaliseks saada ja see tähendas, et ilm oli veelgi külmem. Hommikul, kui ma oma bussi ootasin, rääkisin ühe tüübiga, kes hostelis töötas ja kui ta mind nägi, siis tal hakkas minust kahju, et kuhu ma vaene tüdruk niimoodi lähen ja andis mulle oma villase kamsi kaasa. No ja kui ma sinna geisrite juurde kohale jõudsin, siis sellist külmatunnet ei mäleta ma juba ammu, oli - 15, aga altituudi tõttu tundus see veelgi külmem. Mingist looduse ime nautimisest siin küll juttu ei olnud, värisevate kätega tegin need paar klõpsu ära ja siis ronisin tagasi bussi, et konksus olekus natukenegi külma eemale peletada :)

Tatio geisrid - 4200 m merepinnast

Isegi päikesepaiste ei aidanud seda külma leevendada :)

Hiljem oli võimalik seal ujuma ka minna (hot spring's), aga juba mõte sellest, et pean riided seljast võtma, tegi otsustamise lihtsaks :) 

Pärast seda kõrberallit istusin taaskord bussi, seekord 24-ks tunniks ja suundusin Santiagosse, Tšiili pealinna, kus sain kokku oma grupikaaslase Ivan'i ja tema naise Maria Jose'ga. Jube hea tunne oli vähemalt nädalaks kott ühte kohta maha visata ja mõned asjad isegi lahti pakkida :)
Maria Jose oli mulle suurepäraseks giidiks Santiagos ja temaga koos sai pealinna erinevates kohtades ringi jalutatud.

Maria Jose'ga

Santiago minu lemmik Tšiili linnaks ei saanud, pisut kummaline oli näha, et erinevad majad ja hooned on kõik ise stiilist. Täiesti norm oli kena vanaaegse majakese kõrvale ehitada klaasist pilvelõhkuja.

Plaza de Armas Tšiilis ka

Santa Lucia

Muidugi teevad maavärinad oma töö ja ajaloolisi hooneid jääb järjest vähemaks, kuid sellegi poolest leidus Santiagos lahedaid naabruskondi küllaga ning ägedaid kohti, kuhu minna. Näiteks ühel õhtul käisime super vinges jazzi baaris ja teisel õhtul Tšiili rahvuslikuma muusika kontserdil. Kontsert oli väga hea elamus, kuna peegeldas Tšiili perioodi, kui võimul oli diktaatorlik Pinochet. Mingis mõttes leidsin sarnasusi eestlaste ja Tšiili inimeste vahel ja seda just muusikalise väljenduse poolest.

Bella Vista

Vivas Voces

Muidugi ei ole Tšiilis käimine võimalik ilma viinamarja istanduse ning veini degusteerimise külastamiseta :)

Saluud!

Paradiis :) 

Ja ilma mägedesse minemata, Tšiili on tuntud oma mägede ja suusakeskuste poolest. Lumelauda ma alla ei hakkanud panema, ilm polnud just kõige lihtsamate killast esimeseks proovimiseks ja kallis oli ka.

Mu Tšiili sõbrad - Mañana ja Maria Jose

Minu lemmik kohaks, kus Tšiilis olles käisin sai Valparaiso, lihtsalt üliarmas värviliste puumajakestega ja boheemlasliku stiiliga linnake ookeani ääres, lisaks super head mereannid.

Valparaiso

Et sinna majakeste juurde saada, tuli lift võtta :) 

Ainuke miinus minu Tšiilis olemise aja jooksul oli ilm - küll oli külm, siis vihmane ja kõige hullem muidugi mõlema ilmanähtuse kombinatsioon :) Nii siis olin ma nagu orb, laenates riideid Maria Jose käest :) Samas asjale teisest küljest lähenedes, oli see ehk ettevalmistus koju tulekuks, et mind külmarabandus ei tabaks :)

2.juuli hommikul tuli mul pisar silmas oma Tšiili sõpradega hüvasti jätta ning edasi Brasiiliasse suunduda. Ilm siin on palju parem :)

My Chilean friends :)

Ilus kodutänav!

Ma võiks ka vabalt siin elada :) 

Already missing you