Saude Brazil!

Pärast külmetamist Tšiilis kulus üks mõnus rannalebo ära küll ja mis saaks veel parem koht selleks olla kui Brasiilia - täpsemalt Rio de Janeiro ja selle lähiümbrus. Niisiis maandusin 2.juuli hilisõhtul Riosse ja lennujaamas ootasid mind minu Humphrey õde Renata koos oma mehega, sellel ajal juba oma seadusliku abikaasaga. Selle loo pean ära rääkima :)
Nimelt 2 kuud enne Humphrey programmi algust kohtas Renata oma unistuste meest ja just kõige kirglikumal ajal tuli teade, et Renata on valitud Humphrey programmi ja 3 nädala pärast tuleb USA-sse lennata (Renata oli n.ö teine valik ja sellepärast sai ta nii hilja teada). Ühelt poolt muidugi väga õnnelik selle võimaluse üle, teiselt poolt aga õnnetu, et oma armastatust pikaks ajaks kaugele jääb. Ega ei jäänudki muud üle, kui suhet elus hoida pikast distantsist hoolimata ja siinkohal tuleb kummardus teha eestlaste leiutisele skaibile :) Kooli vaheaegadel lendas Renata Brasiiliasse ja siis pärast programmi lõppu, 17.juunil, toimus kaua oodatud tähtis päev - abiellumine Las Vegases :)
Vot selline armastuslugu, on mida lastelastele rääkida :)

Renata & Alexandre 

Minu Brasiilias olek kujunes tõeliseks puhkuseks, horisontaalis rannaliival (Le Blonde, Ipanema, Copacabana rannas), väike vaatamisväärsuste tuur, jalutuskäigud Rios ja lihtsalt olemine :)

Copacabana

Ilus Rio de Janeiro

Seal taamal paistab Sugarloaf

World Famous Christ

Laguun keset linna

Mets keset linna

Võtsin endale ka ülesandeks proovida võimalikult palju erinevaid eksootilisi puuvilju ja mahlasid. Need nimed mul küll kõik meeles ei ole, aga üheks lemmikuks osutus granadill (inglise kl. passion fruit, portugali kl. maracaju). Puuviljad on siin küll super head ja ainult nendest toituda võiksingi :)

Njamm :) 

Saude!

Rios sai ka mu sünnipäev tähistatud ja tõeliselt armas õhtu oli. Suured tänud Renatale ja tema pereliikmetele ilusa õhtu eest.

Happy Birthday Elis!

Thank you for making my birthday special :)

My Brazilian sis :)

Kuna Renata abiellus Las Vegases ilma suurema kisa ning kärata ja tema pereliikmed said olulisest sündmusest osa vaid video vahendusel, siis otsustas Renata isa väikese peo oma tütre jaoks korraldada. Ma küll põiklesin vastu, et leian endale tegevust ja ei pea tulema, kuid see vaidlemine osutus ajaraiskamiseks ning siis tuligi mul "pulma fotograafi" rolli mängida :) Miski pärast jääb inimestele mulje, et kui sul keskmisest suurem kaamera on, siis oled kohe professionaal :)

Pulma pere :)

ja fotograaf ka :)

Et mu Brasiilia reisiosa ainult Rio keskseks ei jääks otsustasin üheks päevaks Buziose'sse minna. Ma ei tea, mis lühis mu ajus tekkis, aga kui ma märkasin Buzios'e nimeliselt silti ja inimesed bussist hakkasid erinevates peatustes maha minema, siis mõtsin, et äkki see buss sõidab ei tea kuhu ja ronisin siis ka maha. No ja siis ma seisin seal keset kahtlast kohta, portugali keeles tean ma ainult saude (proosit) ja oi (tere) ning selle sõnavaraga ma siis edasi hakkasin marssima. Pika vantsimise peale leidsin ühe ranna üles, aga see ikka ei olnud see õige. Otsustasin, et tuleb ikka see õige koht üles leida ja nii ma siis seal ühes kohas tiirutasin, kuni lõpuks väsinuna end külili viskasin, lootuses vähe päikese käes lesida. Ma ei tea, miks see päev mu jaoks nii õnnetu oli, aga peesitamisest ei tulnud ka midagi välja, sest tuul oli nii tugev ja pigem pidin võitlema, et liiva alla ei mattuks :) Nii siis ajasin end uuesti jalule ja hakkasin uuesti seda õiget Buzios't üles otsima. No ja muidugi, nii minulik on minna täiesti vastupidises suunas, igatahes leidsin ma õhtuhämaruseks õige koha üles ja tagantjärele mõeldes võib olla mu vale pööre ei olnudki nii halb :) Buzios osutus suht turistikaks ja kalliks kohaks, nii et minu "vale" rand oli tunduvalt rahulikum ja ilusam :)

Vale Pööre :)

"Vale rand":)

Buzios

Pean tunnistama, et vihm jälitas mind ühe päeva Brasiilias ka, kuid ega sellepärast midagi tegemata ei saanud jätta, nii siis jalutasime ringi Santa Teresa nimelises linnaosas ja see oli minu jaoks üks ägedamaid kohti Rios. Tahtsin küll deltaga ka Rio kohal lennelda, aga aeg, ilm ja rahaline seis ei soosinud mind sellel korral. Samas on mul nüüd põhjus tagasiminekuks :)

Santa Teresa

Carpe Diem!

Värvid :)

Kuigi mu esialgne plaan oli minna päevaks Sao Paulosse, kust mu tagasilend oli, otsustasin, et pigem eelistaks mõnes ilusas väikses kohas oma viimased paar päeva veeta ja niisiis läksingi Rio'st Paraty'sse (bussiga loomulikult :)). Tõeliselt armas koht, ilus väike vanalinn, sadam ja imeline rand, mis sa hing veel oskad tahta.

Paraty

Esimesel päeval ma lihtsalt vedelesin, jalutasin natuke ringi ja puhkasin, sest mu Brasiilia tripi viimasel päeval ootas mind paadi sõit paradiisirandade vahel. No ja eriti masendav vaatepilt avanes mulle järgmise päeva hommikul vannitoa peeglist, kui mu üks silm täiesti paistes oli.
Ma tundsin küll öösel, et mõned moskiitod mind hammustasid, aga ma ei oleks arvanud, et siis kohe nii hullusti, et silm nagu poksikinnas välja nägi :) Ma ehmatasin ikka natuke ära ja mõtsin, et lähen igaks juhuks haiglasse ja näitan arstile. Kuna ma endiselt üleöö portugali keelt ei olnud omandanud, küsisin oma hostelist, et ega keegi ei saa minuga kaasa tulla, et tõlkida aidata. Ja nii ma siis läksin kahe tüübiga, üks, kes rääkis portugali ja hispaania, aga mitte inglise keelt ning teine, kes rääkis hispaania ja inglise keelt :) Ma tundsin end nagu VIP, keda kaks kena tüüpi eskortisid. Muidugi ei läinud see järjekord haiglas helikiirusel, niisiis käisin vahepeal hommikust söömas, siis läksin tagasi, ootasin veel natuke ja lõpuks kõndisin minema :) Ma ei kavatsenudki oma viimast päeva kuskil haigla ruumis veeta ja oma paadi sõidust loobuda :) Algul maskeerisin ennast ühe silmaga mereröövliks, aga vähe aja pärast muutus see silmaplaaster liiga häirivaks ja loobusin sellest ka :) Paadi tuuri ajal sain tuttavaks ühe inglise paariga ja neil oli mulle anda tablett allergilise reaktsiooni vastu, võtsin aga rohu lahkesti vastu ja õhtuks see paistetus kadunud oligi :) Nii et tulen ikka oma näoga tagasi :)

jah see ongi paradiis

võib olla see ka :)

Edasi ei olnudki muud, kui asjad kokku, viimane caipirinha rannabaaris ja juba armsaks saanud sõidukisse - bussi, seekord ainult 6 tunniks :) Ah jaa, hostelis sain tuttavaks ühe Argentiina tüübiga, kes lahkesti mu suurt kotti oli nõus kandma ja mind bussi peale saatis :)

Ranna idüll :) 

See kuu aega Lõuna-Ameerikas osutus väga mitmekülgseks, seiklusterohkeks, ülevate emotsioonide ja mõtete küllaseks reisiks. Nii Peruus, Tšiilis kui ka Brasiilias on oma sära ja erilisus. Raske on kõiki emotsioone sõnades ja piltides väljendada, on hetked, mis jäävad ainult minuga :)

Tunnen, et nüüd on aeg koju tulla!


PS! Teen ühe postituse veel ja siis loen selle etapi oma elus lõpetatuks, et uuele naeratades vastu minna :)