Elan, järelikult olen olemas :)

Nädal on nii kiiresti läinud ja tegemist on palju olnud. Kõigepealt väiksed meenutused eelmisest nädalalõpust pildimaterjali näol.

Enne laevakruiisi - pühendan selle pildi kallile mõmpsile. Sa saad aru küll miks :)

Tsehoga laeval

Pereemad PJ(vasakul) ja Nancy (minu host-mother)

Eelmisel reedel käisime oma grupi ja "host family´tega" Baltimore´i kruiisil ja laupäeval ühe perekonna juures "pool party´l." Ameeriklastele lihtsalt meeldivad bassu peod, burgerite küpsetamine ja söömine.

Tegelt oli olemine igati tore, kuigi minu enesetunne laupäeval just kõige parem ei olnud. Reede õhtune kruiis ei lõppenud minu ja veel mõne teise jaoks mitte laeval, vaid kohaliku ööeluga tutvust tehes :)

Uus nädal algas rahvusvahelistele tudengitele mõeldud üritustega - ülikooli osakondade tutvustamine, kursustele registreerumine ja erinevate organisatsioonide ja gruppidega tutvumine. Lisaks erinevate paberite täitmine, mis on mind juba ära väsitanud - samu pabereid tuleb ma ei tea kui mitmesse erinevasse kohta viia.
Ja siis enne kursuste algust neljapäeval, kulus üks lõõgastav õhtupoolik kolmapäeval ära. Käisime Mount Vernoni pargis kitarrimängu kuulamas - muusikalise vahepala kõrval osutus vaatemängulisemaks koerte kokkutulek:)

Mount Vernonis

Ja siis neljapäeval algasid kursused. Minu selle termi kursuste hulka kuuluvad: Epidemiology of drug dependence, Principles of epidemiology, Seminar on program planning in developing countries on drug abuse and other health problems, Field visits in drug abuse and health program planning, Managing health services organizations. Kuigi Epi. kursused ei ole just minu valik olnud, vaid ülikooli poolt peale sunnitud.
Kodutöid ja lugemist on palju, loodan, et nendega päris ära ei tapeta ja sotsiaalne elu välja ei sure :)

No jaa nädala highlight ei olnud kindlasti paberite täitmine ja kursuste algus, vaid emakese looduse ärkamishetked. Kõigepealt siis maavärin, ma nüüd ei tea, kas rõõmustada, või kurvastada, aga mina ei saanud midagi aru. Olin parasjagu trenni võimalustega tutvumas ja äkki nii elevil, et magasin elu esimese maavärina maha :) Esialgu mõtsin, et see oli mingi nali, aga kui nägin, et inimesed olid hoonetest välja aetud, siis sain aru, et vist ikka ei olnud nali :) Osa minu grupikaaslasi oli 7ndal korrusel ja nemad olid võnkumist päris tugevalt tundnud, mina I korrusel ei saanud midagi aru.
Aga jaa, sellega emakese looduse märguanded ei lõppenud. Ees on ootamas orkaan Irene - kes nurjas minu nädalavahetuse Washingtoni mineku plaani. Mul oli juba pilet ostetud ja nüüd pidin pileti tühistama ja muidugi raha tagasi ei saa. Kulutasin oma elust 2 tundi, et seda bussifirmat kätte saada, aga inimestega minul suhelda ei õnnestunud, vaid järjepidevalt suunas masin mind vajutama üht numbrit teise järel ja ei mingit otsest vestlust.
Ma nüüd siis ootan, et kui tugev see orkaan on, uudiste järgi peaks kõik minema pühkima. Kui sellest orkaanist rääkima hakati, siis minu esimene mõte oli muidugi, et pole see asi nii hull midagi. Tüüpiline eestlane muidugi - näide elust, mida eestlane teeb, kui kontoris tuletõrjealarm tööle hakkab. Muidugi istub oma toolil edasi ja ei tee väljagi üürgavast alarmist, pigem kirub, et jälle vajutas üks loll nuppu.
Siin, on kõik paanika seisundis, nii et ma ootan huviga (kindlalt oma majakeses nädalavahetuse toiduvaruga), mis see Irene korda saadab :)Praegu on vaikus!

Minu "ameerika"

Nii, minu kohanemise protsess endiselt kestab :) Davises ma USA nr.-st erilist puudust ei tundnud, aga Baltimore´s hakkas vajadus telefoni järgi tugevalt peale pressima. Ma mingeid asju olin juba varem uurinud ja vastuseid ka saanud, aga kui ma siis mõtsin, et no mis seal siis ikka, lähen poodi ja ostan telefoni ja muudkui räägin, siis üsna pea sai selgeks, et niimoodi asjad ei käi :) Variante on "palju" ja minu väike, tehnikavaene ning -vaenulik pea oli infost üledoosi saanud ja totaalses segaduses.
Siiamaani toimis minu jaoks telefoni ostmine nii, et läksin poodi ja valisin, milline telefon mulle meeldib ja siis lihtsalt ostsin ja vaatasin enam-vähem sobiva paketi ja kõik - tehtud! Siin lähen poodi (mida on ka ma ei tea kui palju erinevaid) ja ütlen, ei ma ei soovi teha 2-aastast lepingut (enamik smartphone saab osta 2a. lepinguga), aga tahaks sellist telefoni, mida hiljem Eestis ka saaksin kasutada, no ja mis mulle meeldiks ka. Edasi, küsin, kas seda telefoni saaks - müüja:  "Ei, peate lepingu sõlmima, või kohe välja ostma" ( Iphone u. 700 $) ja enamik telefone on lukus ning töötavad ainult USA võrgus. Hästi, kui seda ei saa, kas siis selle saaks :) "Ei, kui lepingut teha ei taha ja soovite "prepaid" kaarti (ma ei suuda seda eesti keeles seletada), saate valida nende 4 telefoni vahel". No hüva, erilist vaimustust need telefonid minus ei tekitanud, aga siis, et kui kallis kaart. Muidugi müüja sokutab, et ikka see "unlimited" (piiramatu kõneaeg, sõnumid ja internet). Mina vastu, et kas muu variant ka on, kellega mul siin ikka nii palju rääkida on, et piiramatut kõneaega vajan ja muid asju ma tel. naguniigi teha ei oska :) Vot, ei saa odavamat, siis peate tel. eest rohkem maksma. Õudus, mul oli lõpuks juhe nii koos, et lihtsalt ütsin, et hästi see tel. sobib ja see "prepaid" kaart, lihtsalt andke mingi tel, millega rääkida saab. No ja kui rahvusvahelisi kõnesid tahan teha ja sõnumeid saata, siis peab veel lisaks mingi kaardi ostma. Appikene, ma tundsin, et ma olen lihtsalt sotsiaalne hälvik :) Aga nüüd on mul telefon ja nr. ka 443-527-6309.
Siis WalMart, käidud ja nähtud, hiiglaslikud ostukärud ja üldse on kõike väga suurtes kogustes, šampooni pudelid on ka poole suuremad kui Eestis. Erilist vaimustust see superpood minus ei tekitanud, aga hädavajalikud ostud said tehtud.
Teisipäeval oli meil heategevuse päev - käisime kohas nimega "Moveable Feast," mis tegeleb toidu valmistamise ja toidupakkide kohale toimetamisega HIV-positiivsetele, rinnavähi ja leukeemia haigetele ning nende peredele.Idee ja organisatsiooni tegevus on igati üllas, aga meie heategevuslik päev oli suht üksluine - hakkisime kapsast, koorisime porgandit, tükeldasime kartulit ja panime mingit lihataolist asja kahe saia vahele, mida siis võikuks nimetati :) Siis väike loeng organisatsiooni tegevusest ja seejärel päädis päev köögi koristamisega. Minu arusaamad heategevusest on küll pisut teistsugused ja köögi küürimine nendega just kokku ei sobi, aga võib olla siin on nii kombeks :)

Heategevuslik päev

Järgmine nädal algavad kursused ja täna oli individuaalne kohtumine koordinaatoritega, pigem selline ülevaatlik, et mis on minu eesmärgid ja ootused. Paari päeva pärast annavad nad tagasisidet, kellega võiksin kontakteeruda praktika koha osas ja milliseid kursuseid valida. Olen ise ka juba kodutööd teinud ja võimalikud kohalikud variandid leidnud. See on enda otsustada, mitu praktikat tahad teha. Minu mõte on teha kaks - üks Baltimore' s ja rohkem praktiline (töötada sõltuvushäirete osakonnas) ja teine kuskil organisatsioonis, võimalik, et väljaspool Baltimore' i.
Võimalusi on palju, pigem on küsimus aja planeerimises. Ees on ootamas nädalavahetus, Baltimore´i linna tuur, laeva kruiis ja õhtusöök ning järjekordne "pool party" ühe perekonna juures, aga sellest ja muust kriban hiljem.

Welcome to Baltimore

Jätsin Californiaga mõneks ajaks hüvasti, kes teab äkki naasen veel sinna osariiki mingi aeg, sest avastamisrõõmu jäi veel küllaga:) Nüüd olen jõudnud Baltimore´i, kus edaspidi enamus aega veedan ja õppima asun. Esimesed tutvumised ülikooli ja grupiga on tehtud ja esmamulje on väga positiivne :) Kuigi praegune elukoht ei asu just kõige turvalisemas piirkonnas. Seda ma kuulsin juba varem, et Baltimore ei ole just "turvalisuse" pealinn, vaid pigem linn "with neighborhoods" ja tõepoolest enamus inimesed, kes vastu jalutavad on mustad ja praeguses elukohas pimedas välja jalutama ei kipu :) Akna taga kuuleb pidevalt sireenide üürgamist ja tüüpiline kõnepruuk on "whats up sis" pluss pidev jõllitamine - pean vist oma lühikesed seelikud ja püksid kapi sügavusse ära peitma :)
Aga sellegipoolest mulle siin meeldib ja usun, et ülejäänud aasta tuleb põnev ning elamusterohke. Ülikool on muidugi hiiglaslik ja õppehooned, campused üle linna laiali. Minu õppehooned asuvad kesklinnale suhteliselt lähedal, kursuste valik on samuti väga lai ja pigem on mure, et millest loobuda, sest kõike ei jõua ja polegi mõtet, muidu muud elu ei olegi :) Programm on tihe, igal term´il (aastas on 4 termi) tuleb võtta vähemalt 12 punkti eest hindelisi või pass/fail aineid, esimene term on tõenäoliselt kõige raskem, aga edaspidi usun saab juba ise kujundada.
Ja minu grupp, Davises oli meil väga lahe seltskond ja pabistasin, et äkki siin ootab mind ees ikaldus ja akadeemikute seltskond, aga minu suureks rõõmuks ja kergenduseks on grupikaaslased toredad. Meid on siin kokku 8: Uche Nigeeriast, Tsering Bhutanist (nendega tutvusin juba Davises), edasi Tshego Botswanast, Sumitha Indiast, Renata Brasiiliast, Ivan Tšiilist ja Eugene Ghanast - 6 naist ja 2 meest. Enamus on 35a. ringis, nii et vanuse vahe väga suur ei ole.

Esimesed tutvumisõhtud on selja taga - õhtusöök India toidu ja Tšiili veiniga.

Naised köögis - Tshego Botswanast ja Sumitha Indiast

ning istumine Baltimore´i sadamas, mis on väga ilus ja aktiivse ööeluga, küllap sellega ka tutvuda jõuan. 

Ivan Tšiilist, Uche Nigeeriast, Renata Brasiiliast, Eugene Ghanast, Sumitha Indiast ja Tshego Botswanast

Baltimore´i sadam

Tsehoga meie kodulinnas Baltimore´s

Hetkel on kõige suurem mure püsiva elukoha leidmine, augusti lõpuni on meil ajutine peavari olemas, aga endal tuleb ülejäänud aastaks elukoht leida ja sellega kõik tegelemegi. Ei saa just öelda, et see väga lihtne on, sest hinnad on suht kallid, nii et tuleb hoolikalt ringi vaadata, et võimalikult soodne pakkumine leida ja reisimise jaoks raha säästa. Samas pole siin veel nädalatki olnud, usun, et läheb hästi ja leian kena elamise turvalisemas piirkonnas, kui praegu. Nii et armas ema ära muretse, olen ettevaatlik ja "jään ellu."

Korteri jahil

Mount vernon - vot sellesse piirkonda tahaks korterit saada

Road trip in California

Pärast tormilise õppimiseperioodi lõppemist oli vaja aega taastumiseks ja mis saaks veel parem olla, kui väike road trip Californias, sest siin on kõike - järved, mäed, ookean, kõrb (seekord sinna kahjuks ei jõudnud), surfarid jne. Mina, Ivana Horvaatiast ja Tatjana Sloveeniast rentisime auto (uhke Dodge) ja panime aga ajama, algas see esmaspäeva hommikul nii

Davises Ivana (vasakul) ja Tatjanaga

Pärast põhjalikku küsitlemist, et kuidas auto funkab ja GPS (ristisime ta lady Garminaks) töötab, asusime teele ja esimeseks sihtpunktiks oli Lake Tahoe, maaliline järv Põhja-Californias (üks naine näitas meile kaardil, kuhu kindlasti peaksime minema ja sellest oli palju abi).

Tahoe järv on järv Põhja-Ameerikas Sierra Nevada mäestikus umbes 2000 m kõrgusel. Järve pindala on 497 km². Suurima sügavusega 501 m on Tahoe üks sügavamaid järvi Põhja-Ameerikas.

 

Pärast vaadete imetlemist ja jalgu pidi vees käimist (ei mingit ujumist, vesi oli liiga külm) suundusime edasi Yosemite rahvuspargi poole. Öökese veetsime ühes väikses kohakeses nimega Bridgeport, taas ühe kena Mono järve lähedal.

Mono järv on soolajärv Ameerika Ühendriikides Californias Sierra Nevada mäestiku idaserva lähedal.Järv tekkis vähemalt 760 000 aastat tagasi Long Valley kaldeera tekitanud vulkaanipurske tagajärjel

Teisipäeva hommikul läksime kõige pealt ühte hüljatud küla Bodie´t (ghost town) vaatama, mis on säilinud nii, nagu ta kunagi oli. Nägi välja nagu "väike maja preerias" stiilis.

Ghost Town Bodie oli tuntud kulla kaevandamise poolest, aga 1940ndatel pärast vandalismi ohvriks langemist suri välja

Edasi kulgesime Yosemite rahvuspargi poole, sõidu ajal ei saanud muud teha, kui loodust imetleda. Võimatu on kõike sõnadesse panna, aga emotsioonid jäävad.

Yosemite poole sõites

Mägedesse jõudes olime valmis tõsiseks matkamiseks ja pikaks kõndimiseks, no ja seda ma teadsin juba varem, et ameeriklastele ei meeldi kõndimine ja mis siis veel matkamisest rääkida :) Ühesõnaga matkamine Ameerika moodi näeb välja nii, et sõidad autoga mägede vahel, korralik asfalteeritud tee ja siis on eraldi peatumiskohad vaadete imetlemiseks ja pildistamiseks :) Kahjuks oli meie aeg piiratud ja kuna tahtsime näha võimalikult palju lüikese aja jooksul, siis tegime selle "Ameerika stiilis matkamise" läbi. Matkarajad tegelikult täitsa eksisteerivad, saab ronida ja seigelda küll, aga ehk mõni teine kord.

Piknik mägijärve kaldal

Yosemite rahvuspargi pindala on 3081 km². Rahvuspargis on tuhandeid järvi, 2600 km jõgesid ja ojasid, 1300 km matkaradu ja 560 km teid. Park hõlmab kõrgusi 600 kuni 4000 m üle merepinna.

Pühendusega Krissule :)

Bridalveil waterfall

Yosemite waterfall

Tunnel View

Giant sequoia - Mammutipuu on maailma kogukaim puu. Keskmiselt kasvab puu 50...85 meetri kõrguseks. Tüve läbimõõt võib ulatuda 6...8 meetrini. Kõrgeima teadaoleva mammutipuu kõrguseks mõõdeti 94,8 meetrit, jämedaima läbimõõt ulatus aga 17 meetrini. Vanim teadaolev puu on umbes 3500-aastane. 

 

Hiid sequioade vaatamine oli meie teisipäeva viimane atraktsioon ja nii uskumatu kui see ka pole, nende vaatamiseks tuli kõndida :) Ja nüüd on vist amerikaniseerumine teinud oma töö, tundsin, et muutusin rahulolematuks, et enam ei saagi autoga puuni sõita :)
Meie reisiplaan nägi ette, et ööbimist ette ei broneeri ja vaatame jooksvalt sõidu pealt. Teisipäeva öö veetsime eriti creepys kohas, väljas oli juba pimedaks läinud ja tundus, et tuleb öö autos veeta, kõik kohad olid täis ja kuna olime low-budget eelarvega, siis kallitesse kohtadesse ei jäänud, aga lõpuks ühe kena ameeriklanna abiga leidsime ühe teeäärse urka :) Vot seda tuleb küll ameeriklaste kiituseks öelda, et nad on hästi sõbralikud ja abivalmid, kui midagi küsida, siis hea meelega seletavad ja näitavad näpuga kuhu minna, kasvõi helistavad :)

Nagu õudusfilmis, ainult monster truck on puudu :)

Kolmapäeval suundusime edasi ranniku poole, L.A-sse minekuks oli liiga vähe aega ja Santa Barbara jäi ka pisut liiga kaugele, seega võtsime suuna San Luis Obispo nimelise linnakse poole. Mööda ranniku äärt sõitmist olin pikalt oodanud ja minu jaoks on see lihtsalt midagi võrratut, ühesõnaga on mul selle ookeani, kaljude ja lainetega oma teema :)

San Luis Obispo

Linnakese süda  - mission :)

Edna valley vineyard - pärast veini degusteerimist ei olnud võimalik ilma veinita lahkuda :)

Vineyard - pühendusega mu armsale tädile :)

Kolmapäeva öö veetsime kohakeses nimega Pismo beach, rand oli kena, aga linn ise oli nagu vaese inimese Malibu, suhteliselt räpane ja igav, midagi erilist seal ei toimunud. Õnneks oli vein õhtu päästja :) Ja üldse oli ilm ranniku lähedal tuuline, jahe ja ujuma ei kiskunud mitte mingi valemiga :)

Pismo beach

Morro Bay - väike läbisõit

Neljapäeva hommikul jätkus sõit mööda rannikut suunaga Monterey poole, et vaalade vaatlemist uurida. Morro Bay´l olid piletid välja müüdud, aga Monterey´s pidi rohkem võimalusi olema ja sinna me siis vurasimegi.

Ranniku äärne teekond

Big Sur´i lähedal

Monterey sadam

Reede hommikul Monterey´s õnnestus meil saada pilet vaalade vaatlemisele, ilm oli jube külm, ei mingit päikest, läbilõikav tuul, aga see tunne kadus, kui vaalad ookeani pinnale ilmusid :)

Ta lihtsalt nurus pildistamist :)

Pärast vaalade vaatlemist kulus ära üks soe clam showder:)

...ja edasi jätkus sõita Santa Cruzi suunas surfarite paradiisi :)
Santa Cruz oli minu jaoks juba traditsioonilisem USA rannalinnake, rand linna südames, kõrval autotee, inimeste sagimine, kabrioletid ringi vuhamas :) Ookean oli rahulik, nii et suuri laineid polnud ja seega ka surfareid. Üks mu lemmik kohti sellest tripist, sinna võiks tagasi minna küll ja pikemaks ajaks peatuma jääda.

Santa Cruz

Santa Cruz

Pärast Santa Cruzi ei olnudki muud kui tagasi kodusesse ja vaiksesse Davisesse, võrreldes teiste kohtadega on siin ikka kõige soojem. Meie lady Garmina tegi head tööd, nii et ära me ei eksinud ja kõik sujus kenasti, ei mingeid vaidlusi ega tülisid. Laupäeval premeerisin end mõnusa lebotamisega bassu ääres ja nüüd asjad kokku ja edasi uutele jahimaadele Baltimore´s.

Minu inimesed

Olen tagasi oma road tripilt, aga sellest vähe hiljem ja kõige pealt väike tagasivaade eelmisse nädalasse.

Global Forum

Minu kõne (teema "Preventing susbtance abuse among adolescents in Estonia") pidamisest on nädalake möödas ja emotsioonid on nüüdseks lahtunud :) Lihtne see minu jaoks ei olnud, aga samas õpetlik ja hea kogemus sellegi poolest. Pärast enda esinemist vaheajal ilmus kuskilt välja minu host family mehhiklasest pereema ja kukkus kiledal häälel kiitma ja vadistama. No kohe üldse ei olnud tuju teda kuulata, aga ega halvasti ju ka öelda ei saa ja ma siis kannatasin vagurasti :) Loomulikult keeldus ta lahkumast ilma pildita :)

Maria (Ekuadorist), pereema Socorro pärast kõne pidamist

Iga üks saab mälestuseks dvd enda kõne pidamisest, hetkel küll sellist tunnet ei ole, et tahaks vaadata, aga mõne aja pärast ehk siiski :) Ilmselt ei olnud see mu viimane kõne ja tõenäoliselt võtan John Hopkinsis avaliku esinemise kursuse, äkki tuleb kasuks. Eelmise neljapäevaga lõppes kohustuslik programm ära ja sain oma esimese (loodan, et mitte viimase) A uurimistöö eest teemal "How effective is the integrated treatment model in dealing with adolescent substance abuse problems?"

Meie grupp ja õpetajad

Global Forumil koos Enok´i (Taist), Leila ja tagaplaanil Laith Iraagist, kirurg muideks, kes enda tervisest ja välimusest sugugi ei hooli :)

Reedel ja laupäeval olid programmi lõpetamise pidustused:) Reedel istusime ühes pubis, kõik 38 Humphrey´t ja väga tore oli, pärast läksime edasi n.ö "pool party´le," mis oli küll rohkem lastepidu pizza ja cocaga, aga sellegi poolest oli meil oma grupiga lahe. Laupäeval oli istumine Humphrey programmi (Davises) ühe koordinaatori Tina juures ja kuigi algus oli selline vaikne, siis lõpus läks ikka tantsuks, iga üks sai valida oma rahvus muusika ja siis teistele tantsusamme õpetada :)
Pühapäeval käisin koos Leila ja Ivanaga (Horvaatiast) taas San Franciscosse, ei tahtnud Davisesse jääda, siin juba oldud küll. San Francisco on väga lahe, huvitavad inimesed, melu käib, aga samas ei ole õhkkond närviline. Nii ja siis pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul esimesed hüvastijätud :(

Mina ja Leila (Bosnia-Hertsegovina) Sacramentos

Minu armas toakaaslane Leila läks edasi oma järgmisesse ülikooli esmaspäeva hommikul, paar pisarat ikka tuli. Kahju, sest John Hopkinsis on kõik minust ikka 10-15 aastat vanemad ja head kamraadi nende hulgast on raske leida. Aga eks see varsti näha ole, kuidas asjad kujunevad :) Kõikide nende toredate inimestega kohtun uuesti oktoobri lõpus Washingtonis ühisel seminaril ja ehk mõnel konverentsil, või lihtsalt külaskäigul.
Kui alguses Davisesse tulles tundus, et pole üldse aega inimestega suhelda ja kogu elu on ainult kodutööd, siis nüüd on mul hea meel, et mind siia saadeti ja sain uusi tutvusi. Lihtsalt hämmastavad inimesed maailma erinevatest kohtadest, uskumatud lood, traditsioonid ja väärtused ning hea on saada sellest kõigest osa :) Piltide vahendusel tutvustan osa neist teilegi :)

Minu aafriklased (vasakult) - Uche Nigeeriast, temaga lähen edasi Baltimore´i, Rogers Ugandast, Charles Côte d'Ivoire (Elevandiluurannik) ja Pamela Kameruunist.

Leila, Cathy (Lõuna-Aafrika) ja mina meie õppehoone juures

Humphrey III, need kõige paremad :) 

Rogers´i ja Tomy´ga (Indoneesiast)

Minu suurepärane salsa partner Horacio Uruguaist

Charles´i ja Abduli´ga (Senegal) lõpuõhtul. PS! Marta aitäh ilusa kleidi eest, olin õhtu nael ja sain ainult kiidusõnu :)

Leilaga lõpuõhtul

Tomy´ga (Indoneesiast), tegemist on eriti laheda ja talendika inimesega. Pärast Humphrey programmi läheb ta edasi Austraaliasse doktorantuuri, täisstipendium ja saab pere ka kaasa võtta.

Alex (Chen Hao Hiinast), Leila ja tagaplaanil tervislike eluviiside pooldaja arst Iraagist

Charles, Leila, Abdul ja Diogo (Brasiiliast) viimane ühine õhtu :(

Ja viimane pilt kogu Humphrey pere UC Davises, see you soon in Washington :) 38 ülilahedat isiksust 32-st erinevast riigist.

Ja see on alles algus :)