El Viva Peru!

Kui keegi oleks mulle viis aastat tagasi öelnud, et ma kunagi viskan koti selga ja lähen traavin Lõuna-Ameerikas ringi, oleks ma ta kõva häälega välja naernud. Mina, kes ma kunagi Tallinnasse tulles käisin ainult kindlat rada, suurest ärevusest mitte ära eksida, olen nüüdseks Peruu seljatanud ja otsaga Tšiilisse jõudnud.
Kuna ma oma arvuti andsin USA-s oma Tšiili sõprade kätte, siis varem kribada ei saanud, aga nüüd ongi paras aeg väike ülevaade Peruu reisiosast teha.

Niisiis 15.juunil suundusin Los Angeles´e lennujaama ja check-in´i tehes tabas mind kohe esimene ja tegelt ka viimane ärev hetk. Kuna minu plaan nägi ette, et lähen Peruust Tšiilisse bussiga ja täpset kuupäeva ma ei teadnud, siis bussipiletit mul valmis ostetud ei olnud. Lennujaamas küsiti mult aga Peruust välja mineku piletit ja öeldi, et enne ei saa check-in'i teha, kui piletit ei ole ja mingu ma ning muretsegu tunni ajaga endale pilet. No ja siis hakaks pihta, arvutit mul ei olnud, arvuti lennujaamas ei töötanud ja lennupiletid Peruust kuhugi olid a la 1000 $. Õnneks oli mul ette näidata lennupilet Tšiilist Brasiiliasse ja see oli neile piisavaks tõestusmaterjaliks, et ma ei kavatse Peruusse immigreeruda. Uh, ma küll pabistasin, et mis mind Peruusse sisenedes ees ootab, aga kõik sujus kenasti ja kedagi ei huvitanud, millal ma täpselt sealt ära lähen, küsiti lihtsalt kauaks ma jääda kavatsen.

J­õudsin Cusco´sse (linn Macchu Pichu lähedal) 16.juuni varahommikul, nii 7 paiku. Lennujaamast korjati mind peale, viskasin oma suure koti nurka ja juba kell 9 olin ma Sacred Valley poole teel - inkade püha paigake ja sealt edasi järgmisel päeval Macchu Pichu´sse.

Sacred Valley

Inkade küla Pisac

Market Ollantaytambo's

Macchu Pichu'sse saamiseks tuleb sõita rongiga ja teel sinna sain tuttavaks ühe Šveitsi tsiki Zinaida'ga. Tema reisiplaan on vähe pikem, tuli Peruusse Guatemalast, edasi tahab minna Mehhikosse ja veel kuhugi. 

Zinaida'ga

Seda hetke olin ma kaua oodanud - näha oma silmaga mägede vahele peidetud inkade püha tsitadeli ja tõepoolest lihtsalt uskumatu. Tundub arusaamatu, et kuidas nad olid võimelised midagi sellist valmis ehitama ja suurem küsimus minu jaoks on pigem, et mis juhtus inimese ajuga hiljem :), et me enam millekski selliseks suutelised ei ole.

Macchu Pichu

See kõrgeim mäetipp pildil (Wayna Picchu) sai ka vallutatud!

Loomad (llama) Macchu Pichu's

Tagasihoidlik vaade inkade kodu aknast :)

Wayna Picchu tipus!

Koos temaga (Alec USA-st) sai sinna mäe tippu ronitud

Sealt ülevalt tundub püha linnake nii väike :)

Tundub, et ameeriklastest tuttavaid soetasin rohkem väljaspool USA-t :).

Pärast Macchu Pichu't suundusin järgmisel hommikul bussiga Puerto Maldonado'sse, džungli linnakesse. Bussisõit kestis nii 9 tundi, buss oli mugav, nii et midagi hullu ei olnud ja vaated aknast välja panid ahhetama küll :)

Amazonase retk sai tehtud koos Rootsi tüdruku ja sakslastest paariga, nii et seda kohe kindlasti ei saa öelda, et oma reisi ajal üksi oleksin olnud. Kuigi jah pikad bussisõidud ühest kohast teise andsid võimaluse ka isekeskis olemiseks ja magamiseks. Ainuke miinus öiste bussisõitude juures oli, et kuna Peruu bussides ei ole konditsioneeri, siis hakkas külm ja seda ka majades sees. Kütet nad ei kasuta ning siis tuligi mul magada kogu oma riietega :)

Welcome to the jungle!

Looduse kutse :)

Džungli punt - giid Nilton, Ricarda ja Michael Saksast ning Sanna Rootsist

Järv Sandoval

Amazonase's sain näha erinevaid džungli elanikke :) ja ikka hoopis teine tunne on näha elukaid nende loomulikus keskkonnas, mitte loomaaia väikses puuris. Olin džunglis ühe päeva ja öö, oleks tahtnud küll rohkem olla, aga aeg seadis omad piirangud. 

Caiman - üldiselt väiksed krokodillid, aga üks liik (Black Caiman) võib kasvada kuni 4 meetriseks

Liblikaid sai näha igasugustes värvides

Capuchin ahvike

Sea otter - meil tuntud saarma nime all

Uus lemmikloom :)

Tarantula

Macaw papagoid

Päikeseloojang džunglis

Jõudsin džunglist tagasi Cusco'sse 20nda juuni lõuna paiku ja viimaks oli ka aega Cusco's endas ringi vaadata. 

Plaza de Armas Cusco's

Cusco's toimus sellel ajal mingi festival ja sain näha ning kuulda nende rahvuslikke tantse ja muusikat, värvilisi kostüüme ja värvikaid inimesi :) 

Sama päeva õhtul hakkasin edasi liikuma Tšiili suunas ja sinna saamiseks pidin kõigepealt minema Arequipa linna, mis on Peruu suuruselt teine linn ning sealt edasi Tacna'sse. Bussisõit kokku võttis aega nii 20 tundi, aga lisaks tuli ka arvestada busside ooteaeg. Arequipa'sse jõudsin 21.juuni varahommikul kella 5 paiku ja pidin paar tundi seal bussijaamas külmetama, enne kui pileti edasi järgmisse kohta sain osta. Kuna aega mul järgmise bussini oli, siis jalutasin Arequipa's ka natuke ringi. 

Plaza de Armas Arequipa's 

Igas linnakeses on oma Plaza de Armas

Tacna'sse jõudes tuli piiri ületamiseks võta collectivo (takso, mida jagad nii 3-4 inimesega, mis sind üle piiri viib ja juht aitab paberimajandusega, nii et midagi hullu ei olnud). Kui ameeriklased otsivad su pagasist pomme ja muid ohtlikke lõhkeaineid, siis Tšiili piiris vaadatakse, et sa köögi- ega puuvilju üle piiri ei tooks. Põllumajandus on üks peamisi elatusallikaid ja seetõttu levib ka igast haigusi. Piiri ületamine läks suht noppelt ja edasi võtsin järgmise bussi maailma kuivema kõrbe, San Pedro de Atacama suunas. Aga Tšiilist edasi järgmisel korral :) 

Miks ma seda teen?

Minu käest küsiti kunagi, et kui peaksin nimetama 5 riiki maailmas, kuhu tahaksin minna, siis mis need oleksid. Ilma pikemalt mōtlemata tuli esimese riigina Peruu, täpsemalt Macchu Pichu, mis on olnud üks minu unistuste sihtkohti. Ma mäletan, et kui sain meili, et olen valitud Humphrey Programmi, siis teadsin, nüüd on minu vōimalus oma unistustereis teoks teha.
Kuigi jah reisiplaani täpsemalt läbi mōeldes ja lendude kohta infot kogudes kuulsin igast hoiatavaid signaale, et kui pärast programmi lōppu USA-sse tagasi tahan minna vōib passikontrollis probleeme tekkida, kuna minu J-1 viisa enam ei kehti. Kaalusin küll varianti, et lendan Eestise kusagilt Lōuna-Ameerikast, aga lennupiletid olid hirmkallid ja kuna programmi poolt on ette nähtud tagasilennupilet, siis tuleb USA-sse tagasi minna, et kodumaale saada.

Tōepoolest Peruu on olnud minu suur unistus ja ma ei tea miks, aga Tšiili on ka mind alati paelunud. Kui selgus, et üks minu grupikaaslastest on Tšiilist, siis polnudki vaja enam pikemalt mōelda ja Peruust edasi kulgebki mu teekond Tšiili suunas. Mu algne suur idee oli minna bussiga Tšiilist Argentiinasse ja sealt edasi Brasiiliasse, aga unustasin selle väikese pisiasja, et Lōuna-Ameerikas on talv sellel ajal, kui mina sinna lähen ja talvisel ajal vōib Tšiili ning Argentiina lōuna osas päris lumiseks minna :) Nii siis jääb bussisōit Tšiilist Brasiiliasse ära, aga lennuliiklus toimib ikka. Minu teine grupikaaslane on Brasiiliast ja seega oligi valik tehtud. Kokku 28 päeva Peruus, Tšiilis ja Brasiilias, muidugi lühike aeg, et igale poole jōuda, sestap ongi mul pōhisihtkohad välja valitud.

Jōuan Cuscosse (Peruus) 16.juuni varahommikul, lennujaamast korjatakse mind peale, siis viskan koti oma hosteli toa nurka ja kohe edasi 2 päevasele tuurile Sacred Valley's ja Macchu Pichu's. Tahtsin küll inka raja läbi teha, aga kole kallis oli, nii et selle asemel otsustasin minna Amazon'i Puerto Maldonados.

Macchu Pichu - juba varsti saan ise pilte klōpsida :)

Pärast oma 2 päevast tuuri jōuan tagasi Cusco'sse 17.juuni hilisōhtul, et mitte aega kaotada astun 18.juunil bussi suunaga Puerto Maldonadosse, bussisōit on kuskil 10 tundi. Kui ōnnestub siis 18.juuni öö ja 19.juuni päeva veedan Amazonasega tutvust tehes ning 20.juunil lendan sealt tagasi Cusco'sse.
Seda ma veel täpselt ei tea, kuidas busside ajagraafik Tšiili suunas on ja kas pean teele asuma kohe 20nda ōhtul vōi jään üheks ööks Cusco'sse ja hakkan Tšiili poole liikuma 21. juunil. Eks kohapeal olles on seda parem uurida. Bussisōit Tšiili'sse vōtab aega 2 päeva, aga kōikide eelduste kohaselt peaksin jōudma San Pedro de Atacama'sse 23.juuniks. Nii siis veedan jaanipäeva maailma kōige kuivemas kōrbes :)

Moon Valley Tšiilis

Üritan külastada ka Tatio geisreid ja siis juba edasi Tšiili pealinna Santiago suunas, järjekordne bussisōit, mis vōtab nii 20 tundi (tōenäoliselt hakkan selleks ajaks bussisōitu kas armastama vōi vihkama :)) Santiagos saan kokku Ivan'i ja Maria Josega ning pärast seda intensiivset rallit vähe hinge tōmmata. Nii palju, kui omavahel rääkinud oleme, vaatame ringi Santiago lähiümbruses (Valparaiso) ja kui aega jääb, siis ka Concepcion'is, kus Ivan'i vanemad elavad. Lähen külastan ka keskust, kus Ivan töötab ja kindlasti tuleb EM-i jalka finaal Tšiilis ära vaadata :)

Tšiilist Brasiiliasse lähen 2.juulil, nii et oma sünnipäeva tähistan sellel aastal Rio de Janeiro's - pole just paha valik :) Eks Rio minu peamiseks sihtkohaks ongi ja seal peatun Renata juures, kes mulle giidiks ka on. Tagasilend New Yorki on mul Sao Paulost ja kui ōnnestub, siis saan kokku veel teise Humphrey Diogo'ga, kellega koos mööda USA rahvusparke tuuritasin.

Rio de Janeiro

Vōib-olla ei ole see kōige mōistlikum mōte minna kuu ajalisele reisile pärast pea aastast eemalolekut kodust, sest asju selle aja jooksul on kogunenud rohkem, kui ma arvata oskasin :) Kuigi ma suurema osa oma tavaari saatsin juba kodu poole teele, siis viimaseid asju kokku pakkides selgus, et ikka on veel liiga palju ja nüüd polegi muud, kui tuleb seda kandamit endaga kaasas tarida (PS! Osa asju ootab mind veel New Yorgis, kui sinna tagasi lendan, nii et kui mind linna ei lasta, siis on vähe jamasti :)).
Välja näen ma umbes selline kogu oma kompsudega, mida endaga kaasas pean tarima ja mu seljakott on raske (kaalub vist sama palju nagu mina :))

Selle torbiku vōib maha arvestada ja arvuti sai ka juba Tšiilisse ära saadetud!

Mis ma siin ikka öelda oskan, eks igaüks peab oma "risti" kandma :)

Ma olen seda hetke nii kaua oodanud ja juba homme astun Los Angeles'st lennukisse ja uus "seiklus" vōib alata ning siis vōin rahuliku südamega koju tagasi tulla ;)

Mina olen valmis!

Elise USA Top!

Nii vingunurk sai tehtud ja edasi võib minna rõõmsamates nootides:) Muidugi on mul olnud üks super aasta ja seda kogemust ei vahetaks ma küll mitte millegi vastu. On olnud kuhjaga ägedaid hetki, mida ma kunagi ei unusta ja selle aasta jooksul olen saanud endale sõpru, kes jäävad, isegi kui olen tagasi Eestis ja pikk vahemaa meid lahutama jääb.

Teadsin kohe programmi alguses, et võtan sellelt aastalt maksimumi, sest vaevalt, et selline võimalus mulle kunagi hiljem avaneb, või vähemalt mitte sellisel kujul. Tahtsin reisida võimalikult palju ja nautida seda aastat, enne kui tagasi reaalsuses olen. Pean ütlema, et kokkuvõttes kujunes kõik välja paremgi, kui unistada oskasin. Nii siis õnnestus mul selle aasta jooksul külastada 14 erinevat osariiki, 24 suuremat ja väiksemat linna ning 13 looduskaunist kohta. Avastamisrõõmu jaguks veel mitmeks aastaks, aga ma arvan, et ühe aasta kohta päris hea töö (arvestades, et kool võttis ka omajagu aega). Kuulsin siin kõrvalt, et olen näinud ühe aastaga rohkem, kui keskmine ameeriklane oma elu jooksul :)

Ja ongi paras aeg kastanid välja jagada ja parimad hetked, sündmused, inimesed, kohad ära märkida!

• TOP Linnad

Raske on nende 24 linna seast need kõige kõigemad välja valida (v.a esikoht), sest need linnad erinesid üksteisest ääretult palju.

1. New York - omaette maailm, ei saa just öelda, et NY oleks ilus linn, aga lihtsalt tunne seal olles on super, mis ikka ja jälle tagasi meelitab.
2. Chicago - ma lihtsalt nautisin seal mööda järve ja jõe kallast jalutamist, samal ajal vaadates, kuidas inimesed jooksevad või jalgrattaga sõidavad. Üks väheseid linnu, kus ma nägin jalgratta- ja jooksuradasid.
3. San Diego - California rannikuäärsetest kohtadest üks minu lemmikutest, eriti meeldis hipilik piirkond Ocean Beach'l.

Ära märkimist väärivad kindlasti ka New Orleans, San Francisco ja Washington DC. 

• TOP Looduselamused

Oleks tahtnud rohkem linnadest välja pääseda, sest loodus siin on superilus ja variatiivsust väga palju, aga nendest kohtadest kuhu sattusin toon välja need kõige meeliliigutavamad.

1. Grand Canyon - lihtsalt uskumatu, et midagi sellist eksisteerib ja ma tunnen, et ei ole selle kohaga veel lõpetanud ja tuleb tagasi tulla :)

2.   Horseshoe Bend - ma olekski võinud seda Colorado jõge lummavalt vaatama jääda

3.  California rannikuäärne sõit - iga minuti tagant oleks tahtnud peatuse teha ja pilte klõpsida

Tegelikult oli iga koht ja rahvuspark omaette elamus ja läheks tagasi iga kell - Mono järv, Yosemitte ja Bryce rahvuspark, Niagara kosk - loodus on lihtsalt võrratu!

Muidugi ei oleks see aasta olnud see ilma nende uute tutvuste ja ägedate inimeste, kes mu ümber olid. Ma usun, et head inimesed tõmbavad ligi teisi häid inimesi ja see aasta tõi mulle juurde mitmeid lähedasi sõpru, kes mu hinge puudutasid ja keda taga igatsema hakkan. 

• TOP Humphrey Fellow-d

1. Tshego - temast paremat korterikaaslast ei oleks osanud ilmaski soovida. Üliarmas inimene, kellest sai mu lähedane sõber ja mõttekaaslane
2. Ivan ja tema naine Maria Jose - neid ei saa lahutada :) ja Ivan sai minu jaoks vahepeal isa rolli täita :)
3. Renata - särav isiksus, kes oma kannatlikkuse ja tarkusega on mulle suureks eeskujuks :) 

Eks see vist ole normaalne, et need parimad kujunevad välja ikka oma grupist, aga ülilahedaid isiksusi oli ka väljaspool Hopkins'it. Kindlasti mu esimene toakaaslane Lejla Bosniast, Ivana Horvaatiast, mu reisikaaslane Diogo Brasiiliast ja ehtne ladina mees Mauricio El Salvadorist, tema komplimendid (a la sa kõige ilusam õis) panid alati silmad särama :) 

• TOP ameeriklased

Kuigi ma olen kriitika nooli ameeriklaste poole visanud, pean neid ikka kiitma ja tunnustama ka. Ääretult abivalmid ja sõbralikud, alati naeratavad ja viisakad. Vahel jah pinnapealsed ja ükskõiksed, kuid kui midagi küsida, siis on nad alati valmis sind aitama ja kellele ei meeldiks, kui sulle naeratatakse ja komplimente tehakse :)

Nii siis viis mu aastane retk kokku ka toredate ameeriklastega ja olulisemad nendest on kindlasti:

1. Travis - kohtusime minu Dominikaanide reisi ajal täiesti juhuslikult keset tänavat ja sealt see meie sõprus algas.
2. Minu "host family" Baltimore's - hästi tore abielupaar, kes mulle lähemalt ameerika eluolu tutvustas :)
3. Brian - super hea huumorisoonega post-doc tudeng Hopkins's. Kuna enamus Hopkinsi tudengeid on suht nohikud ja teaduse tegemisega koormatud, siis Brian hakkas rohkem meie pundiga läbi käima :) 

Mu elu Hopkins's ei olnud just alati meelakkumine, siiski kujunes see aasta väga väärtuslikuks ja ikkagi suure pingutuse tulemusena omandasin sertifikaadi "Health Finance and Management" valdkonnas. USA kiituseks tuleb kindlasti öelda, et see on võimaluste maa ja kui sul vähegi oidu ning tahtmist on, siis on sul hea elu. Heade ülikoolide tase on muidugi klass omaette ja siit siis mu lemmik kursused.

• TOP kursused

1. Foundations of Leadership - õppejõud oli lihtsalt super ja ma tõeliselt nautisin tema loenguid ja kodutööde tegemist.
2. Case Studies in Management Decision Making - iga kord tundsin, et õppisin midagi uut ja sain targemaks :)
3. Health Policy - sain aru, et poliitika ja poliitika mõjutamine pole üldse lihtne :) 

• TOP Humphrey Events

Ega see Humphrey elu ei ole midagi nii lihtne, aga suurele pingutusele järgneb alati midagi meeldejäävat ka :)

1. Global Forum oktoobris - peale väsitavate loengute kulus üks mõnus ja pöörane pidu ära küll ehk siis "Global Forum Behind the Scenes"

2.   Tegelikult oli üks loeng ka omaette klass - Shanta ettekanne liidri omadustest ja eesmärkidest, see oli tõeliselt inspireeriv!

3.  Aasta lõpu üritus - viimasel õhtul, kui kell 12 öeldi, et nüüd on tuttu minek otsustas üks kõva osa Humphrey'test, et nii see küll ei jää ja joodeldades saadeti aastane kogemus ära varastel hommikutundidel :)

Humphrey sündmused olid ainult üks osa sellest aastast, aga igast lahedaid tegemisi jagus veel küllaga :)

• TOP Peod

1. Aafrika pidu New Yorgis - see toimus uue aasta esimesel päeval ja üks ägedamaid pidusid, kus olen käinud. Varbad said seal vist küll villi tantsitud :)
2. Tornaado pidu Baltimore's - see oli jah see saatuslik õhtu, kui orkaan Irene Baltimore'i külastas ja meie justkui lõksus istusime, aga selle asemel et patja nutta otsustasime Tshego ja Ivan'ga ühe rahvatantsu õhtu korraldada:) 
3. Eesti iseseisvuspäeva tähistamine - oli eht eestlaslik pidu, kõik olulised komponendid olid esindatud ja kuulsin, et kõigil oli lõbus olnud :) 

• TOP baarid

1. Piano bar New Orleans's - küünlavalgus, mees klaveri taga teab sadu lugusid ja laulusõnu, inimesed ümber klaveri kaasa laulmas, lihtsalt võrratu elamus :)
2. Katusebaar New Yorgis - ei ole vahet, kas on suvi või talv. Ilus vaade Manhattanile, talvel klaasike kuuma jooki pleedi sees :)

3.  Jazz baar Milwaukee's - jalutad sisse ja ei midagi ütlev koht, aga siis must mees kitarri taga mahedalt     laulmas ja kitarri tinistades :) 

• TOP Pisarakiskujad

1. Jõuluõhtu - eks nendel hetkedel mõtled ikka, et tahaks olla nende kõige lähedasematega ja mingis mõttes nii ka läks, sest jõuluõhtu sai veedetud mu Humphrey perega, aga väga liigutav üllatus oli saada pakk oma armsatelt sõpradelt Eestist, võttis silmad märjaks küll :) 
2. Üks saatuslik veiniõhtu Tshego'ga - see oli see vein pärast järjekordset epi. lab'i, kus oli vaja südant puistada ja millest sai alguse tõeline sõprus!
3. "Hüvasti" jätmine - ei ole mitte lihtne öelda head aega inimestele, kellega oled seda aastat jaganud ja ma eelistan pigem mõelda, et palju ägedaid kohtumisi ootab veel ees.

Eks ma selle aasta jooksul sain kõvasti asju ka endale soetada ja kokkuhoiu eest mind just premeerida ei saa, ega see ühiskond kokkuhoidmist just ei poolda ka :) Minu raha kulus siis valdavalt nendesse kohtadesse.

• TOP Poed

1. Century 21 New Yorgis - saab väga häid leide, kui ainult närv vastu peab, sest inimesi on nii palju ja ruumi liikumiseks väga vähe :)
2. DSW - tegemist jalanõude poega, võite ainult aimata, mis tunne mind seal kingariiulite vahel valdas :)
3. Ross - sealt sai ikka kleite kokku ostetud, kui minu number olemas oli.

Muidugi neid kategooriaid annaks üles lugeda veel ja veel, kuid tegelikult minu jaoks selle Humphrey programmi ja aastase äraoleku üks suurimaid väärtusi on aeg iseendale. Aeg mõtlemiseks ja oma elu nägemiseks distantsilt ning reflekteerimiseks, mida ma tegelikult tahan, millega olen rahul, mida tahaks muuta, kus suunas edasi liikuda jne. 

See aeg on toonud mulle palju uusi ideid, motivatsiooni edasisteks eesmärkideks, selgusehetki ja enesekindlust. Usun, et tulen tagasi parema ja targemana :) 

Poster ettekanne NIDA konverentsil Palm Springs's

Viimane õhtu :(

Varajane sünnipäeva tähistamine :)

The end of Humphrey hard life :)