Miks ma seda teen?

Minu käest küsiti kunagi, et kui peaksin nimetama 5 riiki maailmas, kuhu tahaksin minna, siis mis need oleksid. Ilma pikemalt mōtlemata tuli esimese riigina Peruu, täpsemalt Macchu Pichu, mis on olnud üks minu unistuste sihtkohti. Ma mäletan, et kui sain meili, et olen valitud Humphrey Programmi, siis teadsin, nüüd on minu vōimalus oma unistustereis teoks teha.
Kuigi jah reisiplaani täpsemalt läbi mōeldes ja lendude kohta infot kogudes kuulsin igast hoiatavaid signaale, et kui pärast programmi lōppu USA-sse tagasi tahan minna vōib passikontrollis probleeme tekkida, kuna minu J-1 viisa enam ei kehti. Kaalusin küll varianti, et lendan Eestise kusagilt Lōuna-Ameerikast, aga lennupiletid olid hirmkallid ja kuna programmi poolt on ette nähtud tagasilennupilet, siis tuleb USA-sse tagasi minna, et kodumaale saada.

Tōepoolest Peruu on olnud minu suur unistus ja ma ei tea miks, aga Tšiili on ka mind alati paelunud. Kui selgus, et üks minu grupikaaslastest on Tšiilist, siis polnudki vaja enam pikemalt mōelda ja Peruust edasi kulgebki mu teekond Tšiili suunas. Mu algne suur idee oli minna bussiga Tšiilist Argentiinasse ja sealt edasi Brasiiliasse, aga unustasin selle väikese pisiasja, et Lōuna-Ameerikas on talv sellel ajal, kui mina sinna lähen ja talvisel ajal vōib Tšiili ning Argentiina lōuna osas päris lumiseks minna :) Nii siis jääb bussisōit Tšiilist Brasiiliasse ära, aga lennuliiklus toimib ikka. Minu teine grupikaaslane on Brasiiliast ja seega oligi valik tehtud. Kokku 28 päeva Peruus, Tšiilis ja Brasiilias, muidugi lühike aeg, et igale poole jōuda, sestap ongi mul pōhisihtkohad välja valitud.

Jōuan Cuscosse (Peruus) 16.juuni varahommikul, lennujaamast korjatakse mind peale, siis viskan koti oma hosteli toa nurka ja kohe edasi 2 päevasele tuurile Sacred Valley's ja Macchu Pichu's. Tahtsin küll inka raja läbi teha, aga kole kallis oli, nii et selle asemel otsustasin minna Amazon'i Puerto Maldonados.

Macchu Pichu - juba varsti saan ise pilte klōpsida :)

Pärast oma 2 päevast tuuri jōuan tagasi Cusco'sse 17.juuni hilisōhtul, et mitte aega kaotada astun 18.juunil bussi suunaga Puerto Maldonadosse, bussisōit on kuskil 10 tundi. Kui ōnnestub siis 18.juuni öö ja 19.juuni päeva veedan Amazonasega tutvust tehes ning 20.juunil lendan sealt tagasi Cusco'sse.
Seda ma veel täpselt ei tea, kuidas busside ajagraafik Tšiili suunas on ja kas pean teele asuma kohe 20nda ōhtul vōi jään üheks ööks Cusco'sse ja hakkan Tšiili poole liikuma 21. juunil. Eks kohapeal olles on seda parem uurida. Bussisōit Tšiili'sse vōtab aega 2 päeva, aga kōikide eelduste kohaselt peaksin jōudma San Pedro de Atacama'sse 23.juuniks. Nii siis veedan jaanipäeva maailma kōige kuivemas kōrbes :)

Moon Valley Tšiilis

Üritan külastada ka Tatio geisreid ja siis juba edasi Tšiili pealinna Santiago suunas, järjekordne bussisōit, mis vōtab nii 20 tundi (tōenäoliselt hakkan selleks ajaks bussisōitu kas armastama vōi vihkama :)) Santiagos saan kokku Ivan'i ja Maria Josega ning pärast seda intensiivset rallit vähe hinge tōmmata. Nii palju, kui omavahel rääkinud oleme, vaatame ringi Santiago lähiümbruses (Valparaiso) ja kui aega jääb, siis ka Concepcion'is, kus Ivan'i vanemad elavad. Lähen külastan ka keskust, kus Ivan töötab ja kindlasti tuleb EM-i jalka finaal Tšiilis ära vaadata :)

Tšiilist Brasiiliasse lähen 2.juulil, nii et oma sünnipäeva tähistan sellel aastal Rio de Janeiro's - pole just paha valik :) Eks Rio minu peamiseks sihtkohaks ongi ja seal peatun Renata juures, kes mulle giidiks ka on. Tagasilend New Yorki on mul Sao Paulost ja kui ōnnestub, siis saan kokku veel teise Humphrey Diogo'ga, kellega koos mööda USA rahvusparke tuuritasin.

Rio de Janeiro

Vōib-olla ei ole see kōige mōistlikum mōte minna kuu ajalisele reisile pärast pea aastast eemalolekut kodust, sest asju selle aja jooksul on kogunenud rohkem, kui ma arvata oskasin :) Kuigi ma suurema osa oma tavaari saatsin juba kodu poole teele, siis viimaseid asju kokku pakkides selgus, et ikka on veel liiga palju ja nüüd polegi muud, kui tuleb seda kandamit endaga kaasas tarida (PS! Osa asju ootab mind veel New Yorgis, kui sinna tagasi lendan, nii et kui mind linna ei lasta, siis on vähe jamasti :)).
Välja näen ma umbes selline kogu oma kompsudega, mida endaga kaasas pean tarima ja mu seljakott on raske (kaalub vist sama palju nagu mina :))

Selle torbiku vōib maha arvestada ja arvuti sai ka juba Tšiilisse ära saadetud!

Mis ma siin ikka öelda oskan, eks igaüks peab oma "risti" kandma :)

Ma olen seda hetke nii kaua oodanud ja juba homme astun Los Angeles'st lennukisse ja uus "seiklus" vōib alata ning siis vōin rahuliku südamega koju tagasi tulla ;)

Mina olen valmis!