Minu inimesed

Olen tagasi oma road tripilt, aga sellest vähe hiljem ja kõige pealt väike tagasivaade eelmisse nädalasse.

Global Forum

Minu kõne (teema "Preventing susbtance abuse among adolescents in Estonia") pidamisest on nädalake möödas ja emotsioonid on nüüdseks lahtunud :) Lihtne see minu jaoks ei olnud, aga samas õpetlik ja hea kogemus sellegi poolest. Pärast enda esinemist vaheajal ilmus kuskilt välja minu host family mehhiklasest pereema ja kukkus kiledal häälel kiitma ja vadistama. No kohe üldse ei olnud tuju teda kuulata, aga ega halvasti ju ka öelda ei saa ja ma siis kannatasin vagurasti :) Loomulikult keeldus ta lahkumast ilma pildita :)

Maria (Ekuadorist), pereema Socorro pärast kõne pidamist

Iga üks saab mälestuseks dvd enda kõne pidamisest, hetkel küll sellist tunnet ei ole, et tahaks vaadata, aga mõne aja pärast ehk siiski :) Ilmselt ei olnud see mu viimane kõne ja tõenäoliselt võtan John Hopkinsis avaliku esinemise kursuse, äkki tuleb kasuks. Eelmise neljapäevaga lõppes kohustuslik programm ära ja sain oma esimese (loodan, et mitte viimase) A uurimistöö eest teemal "How effective is the integrated treatment model in dealing with adolescent substance abuse problems?"

Meie grupp ja õpetajad

Global Forumil koos Enok´i (Taist), Leila ja tagaplaanil Laith Iraagist, kirurg muideks, kes enda tervisest ja välimusest sugugi ei hooli :)

Reedel ja laupäeval olid programmi lõpetamise pidustused:) Reedel istusime ühes pubis, kõik 38 Humphrey´t ja väga tore oli, pärast läksime edasi n.ö "pool party´le," mis oli küll rohkem lastepidu pizza ja cocaga, aga sellegi poolest oli meil oma grupiga lahe. Laupäeval oli istumine Humphrey programmi (Davises) ühe koordinaatori Tina juures ja kuigi algus oli selline vaikne, siis lõpus läks ikka tantsuks, iga üks sai valida oma rahvus muusika ja siis teistele tantsusamme õpetada :)
Pühapäeval käisin koos Leila ja Ivanaga (Horvaatiast) taas San Franciscosse, ei tahtnud Davisesse jääda, siin juba oldud küll. San Francisco on väga lahe, huvitavad inimesed, melu käib, aga samas ei ole õhkkond närviline. Nii ja siis pühapäeva õhtul ja esmaspäeva hommikul esimesed hüvastijätud :(

Mina ja Leila (Bosnia-Hertsegovina) Sacramentos

Minu armas toakaaslane Leila läks edasi oma järgmisesse ülikooli esmaspäeva hommikul, paar pisarat ikka tuli. Kahju, sest John Hopkinsis on kõik minust ikka 10-15 aastat vanemad ja head kamraadi nende hulgast on raske leida. Aga eks see varsti näha ole, kuidas asjad kujunevad :) Kõikide nende toredate inimestega kohtun uuesti oktoobri lõpus Washingtonis ühisel seminaril ja ehk mõnel konverentsil, või lihtsalt külaskäigul.
Kui alguses Davisesse tulles tundus, et pole üldse aega inimestega suhelda ja kogu elu on ainult kodutööd, siis nüüd on mul hea meel, et mind siia saadeti ja sain uusi tutvusi. Lihtsalt hämmastavad inimesed maailma erinevatest kohtadest, uskumatud lood, traditsioonid ja väärtused ning hea on saada sellest kõigest osa :) Piltide vahendusel tutvustan osa neist teilegi :)

Minu aafriklased (vasakult) - Uche Nigeeriast, temaga lähen edasi Baltimore´i, Rogers Ugandast, Charles Côte d'Ivoire (Elevandiluurannik) ja Pamela Kameruunist.

Leila, Cathy (Lõuna-Aafrika) ja mina meie õppehoone juures

Humphrey III, need kõige paremad :) 

Rogers´i ja Tomy´ga (Indoneesiast)

Minu suurepärane salsa partner Horacio Uruguaist

Charles´i ja Abduli´ga (Senegal) lõpuõhtul. PS! Marta aitäh ilusa kleidi eest, olin õhtu nael ja sain ainult kiidusõnu :)

Leilaga lõpuõhtul

Tomy´ga (Indoneesiast), tegemist on eriti laheda ja talendika inimesega. Pärast Humphrey programmi läheb ta edasi Austraaliasse doktorantuuri, täisstipendium ja saab pere ka kaasa võtta.

Alex (Chen Hao Hiinast), Leila ja tagaplaanil tervislike eluviiside pooldaja arst Iraagist

Charles, Leila, Abdul ja Diogo (Brasiiliast) viimane ühine õhtu :(

Ja viimane pilt kogu Humphrey pere UC Davises, see you soon in Washington :) 38 ülilahedat isiksust 32-st erinevast riigist.

Ja see on alles algus :)