Dominikaanide reisipäevik vol1

Hetkel tunnen, et olen veel Dominikaanidel, kuigi reaalselt olen tagasi Baltimore's. Mida rohkem ma siit eemale saan, seda vähem tahan tagasi tulla. 

No nii, aga millalgi novembris sündis otsus, et 5 nädalase talvepuhkuse ajal kuluks üks mõnus päikesereis ära ja uurimustöö tulemusena langes valik Dominikaani Vabariigi kasuks. Jah, just selle hispaaniakeelse riigi kasuks Kariibi meres, hispaania keele oskamatus ei mõjutanud valikut :) Kuna keegi minu grupist minuga ühineda ei tahtnud, siis ega selle pärast minemata saanud jääda ja tunduski põnevam üksi minna ja end proovile panna. Mõeldud, tehtud ning siis 4ndal jaanuaril seljakott seljas (12 kilo, olin super uhke enda üle, kuna tavaliselt lähen kuskile 20 kilose pagasiga, olenemata reisi kestvusest) maabusin nii kella 14 paiku Punta Canasse, mis asub saare lõuna osas. 

väike matkasell

Lennukist maha astudes tervitas mind soe õhk ja pilvede tagant piiluvad päikesekiired, lennujaamas mängisid kohalikud trubaduurid ladina muusikat ja kuurortistesse suunduvad turistid lunastasid oma pileteid. Punta Cana on eelkõige tuntud oma kuurortite ja hotellide poolest, kuhu enamik turistidest pakette soetavad. Samas on seal ka väga ilusad rannad. Bavaro linnake on üles ehitatud peamiselt turismist ja enamik kohalikke pärinevad saare teistest piirkondadest. Minu reisi eesmärk ei olnud end kuurortisse peita, ainult rannas lesida, nõrkemiseni süüa ning juua, sestap peatusin ühes väikeses külalistemajas Bavaros. Külalistemaja omanik Florian on tegelikult pärit Saksamaalt, aga elab juba 14 aastat Dominikaanidel. Temaga sai päris palju asju arutatud, nii kohalikku eluolu kui ka globaalseid probleeme. Floriani naise Lila vend David valmistas mulle igal hommikul hommikusööki, nii et tundsin end väga mõnusasti :) 

Isiklik hommikusöögi valmistaja :)

Minu esialgne mõte oli paar päeva lihtsalt rannas lebada, raamatut lugeda, kooli ning aastavahetuse väsimusest välja puhata ja siis juba edasi suunduda. Tegelikkus osutus aga vähe erinevaks, sest Bavaros olles sadas ainult vihma ja Kariibide ilusast ilmast polnud mingit märkigi. Rannas jalutades võitlesin tuulega ja ihule tekkiv kananahk just vette ei meelitanud. Ei saa just öelda, et selline ilm mind rõõmustanud oleks, aga kaasa varutud raamatud aitasid konarliku alguse tasakaalustada ja Paulo Coelho Aleph aitas mõnusasti aega sisustada. 

Reisiraamatuks osutus Aleph

Eh, rannas jalutades ja päikest oodates, et siis siruli visata, oli raamat igaks juhuks kotis ning vihma saatel peavarju otsides läksin ühte restorani, et kerge eine teha ja siis raamatut lugeda. Restoran aga osutus ühe hotelli lõunabuffeeks ja mõeldud pigem neile, kes paketi lunastanud. Aga ma arvan, et mu sinised silmad ja blondid kiharad tegid oma töö ning dominikaanist teenindaja kostitas mind veini ja lõunasöögiga ilma rahata :)  Bavaro linnake oli minu jaoks suht igav ja millegi erilisega ei üllatanud, suurt vaadata seal midagi ei olnud ja pigem naeratasin kohatult kui kohalikud suhelda üritasid, võib olla oli isegi hea, et ma midagi aru ei saanud, mis nad mulle ütlesid :) 

Kohalikud motomehed

Supermarket

El Cortecito rand Punta Canas

Särav sinine meri ja pehme liiv olenemata pilvisest ilmast

Ja siis pärast paari päevast viibimist Bavaros, küll nurjunud plaaniga päikese käes lebada ja mingi jume tekitada, aga samas olin oma unevõla taastanud ja valmis edasi suunduma Santo Domingosse. Bussipeatuse poole teel märkasin teist seljakotiga matkaselli, eks see ole vist inimese loomus teisi enda sarnaseid märgata ja siis juttu teha :) 

Järgneb....