Dominikaanide reisipäevik vol3

Nii siis 12.jaanuari varahommikul asutasime end Cabarete suunas. Sõidu alguses olime bussis kahekesi, mingi aeg jäin ma tukkuma ja kui siis silmad avasin vaatasin, et oi, 10 kohalisest bussist oli saanud nii 20 kohaline buss ja mina ei tea, mis valemiga nad neid istekohti juurde tekitasid :) Bussisõit oli omamoodi kogemus koos kanade ja noorte tüüpidega, kes oma muusikavalikuga võistlema hakkasid. Meie jaoks kõlas see suht ühtemoodi ja erilist vahet ei teinud :)
Ja siis enne lõunat olimegi Cabaretel, seljakotid seljas sammusime ühe surfilaagri suunas, mille olin netist leidnud ja varem ära broneerinud. Koha leidmine polnud üldsegi nii lihtne, muidugi olid motomehed jälle vastas ja teed küsida oli raske, kuna keelt ei osanud, a pikka kõmpimise peale leidsime ikka koha üles ja pean tunnistama, et see oli seda väärt, suuremast kärast pisut eemal, ilus roheline oaas.

Surfilaagri bungalo

Cabarete jäi viimaseks peatumiskohaks ja kuigi seljakotiga on mõnus ringi reisida, oli jube hea tunne asjad lõpuks lahti pakkida :) Viimasteks järelejäänud päevadeks kuluski pigem rannalebo ära. Ali' s surf camp, kuhu peatuma jäime osutus üsna rahvusvaheliseks, saime tuttavaks lahedate inimestega Saksamaalt, Norrast, USA-st, UK-st, Hollandist, nii et suhtlemisvaeguse üle kurta ei saanud. 

Surfi proovimise mõte on mul juba pikemat aega olnud ja see oli ka üks põhjus, miks Cabaretele tahtsin minna ja et mõte ainult mõtteks ei jääks, asusin praktiseerima ka. Teadsin, et Cabaretel peaks paar eestlast veel olema, algne mõte oli nende käest surfitunde võtta, aga selgus, et Risto tegeleb lohesurfiga ja see tundus minu jaoks liiga ulmeline, nii et jäin lainesurfi juurde. 

Oeh, ei saa öelda, et see surfamine lihtne on ja eriti veel minu jaoks, kellel tasakaalu üldse pole :) 

Võib olla kunagi tõesti, aga kahjuks mitte seekord :) 

Hommikupoolikud möödusidki enamasti üritades surfilaual püsti saada ja kuna pärastlõuna ei ole surfamiseks just kõige parem aega (eelkõige lainesurfiks), siis sai niisama rannas peesitatud ja linnakesega tutvutud. Dominikaanidel on näha ja teha palju ning 12 päevaga kogu saart ei jõua läbi käia, aga viimasel 2 päeval rentisime grupi peale auto, et vähe Cabarete ümbruses ja pisut kaugemal ringi vaadata. Kuulsime, et Puerto Plata lähedal on 27 koske (27 waterfalls) mägede vahel, täiesti looduslikud, nagu rada, mille läbimiseks tuleb kõigepealt metsa vahel matkata, et koskedeni jõuda ja siis hakkad mööda koski ja jugasid alla tulema, kas hüpates või veevoolu pidi alla liueldes. Kaamerat sinna kaasa ei saanud võtta, sestap on pildid googeldatud.

Vorm nägi meil välja selline:

Kuna me jõudsime sinna pärastlõunal, siis 27 koske enam läbi ei lubatud teha, nii et tuli leppida 12ga, aga kõige kõrgema hüppe saime ikka nii 7-8 meetrit. Kogu raja läbimine võttis aega umbes 2,5 tundi. 

Ma ei oska midagi muud kosta, kui et väga äge oli, tunduvalt lahedam, kui hobusesõit :) 

Järgmisel päeval võtsime suuna teisele poole ja käisime DuDu laguuni vaatamas. 

Ilus sinine laguun

Seal selja taga peaks üks teine laguun olema:)

Hüpata sai ka, aga kuna ilm oli pilvine, või olin oma vette hüppamise isu eelmisel päeval rahuldanud, siis vette mind just ei kiskunud. 

Selle asemel oli mõnus rannas vedeleda ja eelmise õhtu väsimust välja magada.

Laguun jäigi minu Dominikaani reisi viimaseks vaatamisväärsuseks, järgmisel päeval ootas ees veel viimane surfitund ja siis viimaks õnnestus mul ennast laual püsti ka saada :) Olenemata sinikatest jalgadel, valusatest ribidest ja puusakontidest, marraskil põlvedest ja küünarnukist rääkimata, on endiselt kange tahtmine lauaga laineid vallutama minna:) 

See reis oli kõik, mida ühelt reisilt tahta võiks - natuke aega iseenda jaoks, tore reisikaaslane, lõbusad seiklused, adrenaliin, väljakutsed, päevitunud jume, uued tutvused ja kuhjaga ägedaid elamusi.
Mida sa hing veel oskad tahta - elu on ikka elamistväärt!

Reisikirja Lõpp!