Dominikaanide reisipäevik vol2

ja Elise seiklus Dominikaanidel jätkub pärast ühe seljakoti ränduri märkamist :) 

Elis:"Hei, kuhu sina suundud?"
Travis:"Ma lähen varsti bussi peale Santo Domingosse."
Elis:"Äge, ma ka, millal su buss läheb?"
Travis:"Kell 14."
Elis:"Tohoh, mul ka, a bussipeatus on teises suunas."
Travis:"Ma tean küll, a bussini on veel vähe aega."

Ja edasi läksime juba koos. Travis on USA-st Wisconsinist, 28a. ja otsustas ka kooli vaheajal väikse reisi teha, kuna keegi temaga ei ühinenud, siis selle väikse asja pärast minemata ka saanud jääda:) Mingit kindlat plaani tal ei olnud, nii et ühendasime oma olematud plaanid ja õige seiklus Dominikaanidel võis alata :)

Minu reisisemu Travis

Vihmast sain ka lahti, nii et ülejäänud aeg saatis mind päikesepaiste ja Aleph jäi vaiksemat hetke ootama.
Ma ei oska seda kuidagi seletada, aga kohe kui Travisega tuttavaks saime, siis oli selline tunne, nagu teaks üksteist aastaid, alati oli millest rääkida, polnud mingit vingumist, hädaldamist ega virisemist. Mulle ei meenu ühtegi  korda, kui meil oleks mingi erimeelsus või arusaamatus olnud.
Ameeriklasele omaselt oli Travis suht jutukas ja kuhu iganes ta ka ei läinud, tuli tagasi uute tutvuste või tegevusplaaniga, kuhu minna, mida teha :) Hmm, võib olla see olekski kuidagi kahtlane tundnud, kui ma ise oleks igal pool juttu teinud ja end tutvustanud, nii et selles osas valitses tasakaal ja soorollidele omane käitumine :)
Nii, aga Santo Domingos peatusime 2 ööd, tegemist on siis Dominikaanide pealinnaga, kus elanikke peaaegu 4 miljonit, vaatamistväärt on vanalinn nimega Zona Colonial.

Plaza de colon

Santo Domingo

Vanalinn on väga ilus ja mõnus oli seal ringi jalutada, põhitänaval saab igasuguseid suveniire osta, kunsti soetada ja erinevates kohvikutes istuda. Kauplemine käib muidugi asja juurde :) No ja muidugi iga teine ülisõbralik dominikaan osutus mingiks giidiks, kes end kohe saatjaks pakkus ja kinnitas, et mingit raha ei taha, aga siis ikka mainis, et no pärast linnatuuri ise otsustate, kas te annate mulle raha või ei :) Mõni oli eriti väsitav ja ei tahtnud üldse aru saada, et me tema teenuseid ei soovi :)

Kuna meie mõlema reisieelarve oli pigem tagasihoidlik kui priiskav, siis ööbisime hostelites ja võimalikult soodsates kohtades. Eh, mingeid erilisi mugavusi just polnud, aga teiselt poolt kohtab siis alati igasuguseid ägedaid inimesi. Niisiis kohtusime Santo Domingo hostelis Tsehhi pundiga, neid oli nii 15 ja enamus aega veetsid nad Punta Canas, aga otsustasid saare peal ringi ka vaadata ja siis olidki Santo Domingosse tulnud. Nendega sai üks korralik merenque tantsuga pidu peetud :) Samas hostelis oli veel üks soome paar, kes olid Dominikaanidele Puerto Ricost tulnud. Nendega sai samuti kohaliku ööeluga tutvutud. 

Saara, Mikko & Travisega ühes mõnusas katusebaaris

Pärast Santo Domingot suundusime edasi Samanasse, linnake poolsaarel Dominikaanide ida osas. Suhteliselt rahulik ja vaikne, aga turistid suunduvad sinna vaalasid vaatlema nii jaanuari lõpust kuni märtsini. Jällegi nii kui bussist maha astud, on kohalikud motomehed vastas ja järjekordsed giidid sabas, kes "ilma rahata" suurest missiooni tundest sind aidata tahavad.

Samana 

Samana nägi üsna äärmuslik välja, üheltpoolt räämas, teiseltpoolt ilusa rannapromenaadi ja sadamaga. 

Ilus Samana

Kuna vaalade vaatlemise hooajani oli veel aega, siis oli linnake vaikne ja midagi erilist seal teha ei olnud. Samas oli lahe rannast kuni väikse saareni lookleva silla peal jalutada ja kerge suplus teha.

Selle pildi pühendan Krissule :)

Hostelis, kus ööbisime, saime häid soovitusi, mida lähiümbruses vaadata ja kuhu veel tasuks minna. Pärast jalutuskäiku sõitsime kohalike motomeestega ühte koske vaatama, a selleni jõudmiseks tuli natuke matkata ja kohale jõudes oli juba pimedaks läinud. Niisiis tagasi minnes tundsin end nagu printsess, kellel kohalikud  käest kinni hoidsid, et ma kuhugi kännu otsa ei komistaks, või kivide peal ei libastuks :)

Samanas peatusime ainult ühe öö ja edasi suundusime juba Las Terrenasesse. Sõit sinna möödus kastiga autos, ümbritsetuna kohalikest mammadest, kisavatest lastest ja mehadest. Mägede vahel kulgev tee pakkus ikka tõelist silmailu.

Selline vaade avanes siis autokastist

Ja mingil kummalisel viisil teadsid kohalikud täpselt, kus kohas auto pealt maha hüpata, või siis peale karata :) Mingit peatuste märgistamist ei eksisteerinud ja tavaliselt olid peatused a la poe ukse või hüti ees.
Aga jah, autosõit kastis juuksed Grace Kelly'likult lehvimas, oli eriti vinge ja umbes tunnikese möödudes olime järgmises kohas nimega Las Terrenas.

Superilus valge liivaga rand

Ma arvan, et see oli vist esimene koht, kus sain külje maha visata ja päikese käes lesida. Mööda rannajoont kõndides tundsin, et olen üks õnnelik inimene ja elu on ikka ilus küll :) ja et mitte head tunnet mööda lasta ja end natukenegi inimesena tunda valisime ööbimiskohaks ühe mõnusa bungalo mere ääres.

Las Terrenases saime tuttavaks ühe Kanada paariga, kes olid Dominikaanidele elama tulnud, siin baari avanud ja just Las Terrenasesse pesitsema jäänud, tõepoolest rand ja linnake ise olid lihtsalt võrratud. 

Esialgne mõte olí Las Terrenasesse jääda üheks ööks, aga kuna ainuke buss suunaga Cabaretele läks varahommikul, siis jäime ühe päeva kauemaks. Ega see mind just kurvaks ei teinud ja kuna teadsime, et läheduses on üks ilus kosk, siis sinna me läksimegi. 

Mõnus poole tunnine autosõit kastis ja olimegi külakeses El Limon. Koseni pääsemiseks tuli kas matkata läbi metsa, või siis minna hobusega, kuna viimastel päevadel oli vihma sadanud, siis oli muda põlvini, nii et teisiti ei saanud kui hobusega. 

Eemalt vaadates tundus nii lihtne ja lõbus hobusega ringi kapata, just kaugelt vaadates, sest nii pea kui ma oma poni selga istusin, oli kohe tahtmine sealt maha tulla :) 

Meie suksud :)

Tee koseni läks läbi metsa ja tõesti jala selle muda seest küll poleks pääsenud, minu jaoks oli see tunnike üks paras kannatusterada, kogu aeg oli tunne, et nüüd ma siia pasa sisse kukun või kuhugi kivide peale. Poni oli selline laisa võttu ka, nii et meie reisisaatjad pidevalt piitsutasid teda, et ta edasi läheks :) Oeh, kohe kahju hakkas loomast ja ise tundsin end kui loomapiinaja. 

Kosk oli muidugi vinge, said seal ujuda ja kalju nuka pealt alla hüpata kui tahtsid.

El Limon Waterfall

Meie reisisaatja, see polnud tal tõenäoliselt esimene kord:)

Ma olin hirmust endiselt näost valge, nii et igasugune tahtmine kose all ujuda oli kadunud ja pigem mõtlesin, et pean selle poni selga tagasi istuma ja sealt metsast välja saama :) Vähemalt nüüd ma tean, et hobusesõit ei ole minu jaoks :) 

Kui sealt metsast välja saime, oli vaja ka kuidagi oma ööbimispaika tagasi jõuda, väljas oli juba pime ning kohalikud bussid enam ei käinud, nii siis oli ainuke variant võtta moto. Hind kokkulepitud võis sõit kolmekesi ühe motika seljas alata, polnud väga hullu midagi, kuni nii 5 km enne kohale jõudmist tsikli esituli üles ütles ja ilma tuleta edasi tuli sõita. Mulle tundus, et see juhti eriti ei häirinud ja plinkiv ohutuli sobis talle küll :) 

Varahommikul jätsime Las Terrenasega hüvasti ja kulgesime edasi Cabarete suunas.

Jätkub...