Dominikaanide reisipäevik vol3

Nii siis 12.jaanuari varahommikul asutasime end Cabarete suunas. Sõidu alguses olime bussis kahekesi, mingi aeg jäin ma tukkuma ja kui siis silmad avasin vaatasin, et oi, 10 kohalisest bussist oli saanud nii 20 kohaline buss ja mina ei tea, mis valemiga nad neid istekohti juurde tekitasid :) Bussisõit oli omamoodi kogemus koos kanade ja noorte tüüpidega, kes oma muusikavalikuga võistlema hakkasid. Meie jaoks kõlas see suht ühtemoodi ja erilist vahet ei teinud :)
Ja siis enne lõunat olimegi Cabaretel, seljakotid seljas sammusime ühe surfilaagri suunas, mille olin netist leidnud ja varem ära broneerinud. Koha leidmine polnud üldsegi nii lihtne, muidugi olid motomehed jälle vastas ja teed küsida oli raske, kuna keelt ei osanud, a pikka kõmpimise peale leidsime ikka koha üles ja pean tunnistama, et see oli seda väärt, suuremast kärast pisut eemal, ilus roheline oaas.

Surfilaagri bungalo

Cabarete jäi viimaseks peatumiskohaks ja kuigi seljakotiga on mõnus ringi reisida, oli jube hea tunne asjad lõpuks lahti pakkida :) Viimasteks järelejäänud päevadeks kuluski pigem rannalebo ära. Ali' s surf camp, kuhu peatuma jäime osutus üsna rahvusvaheliseks, saime tuttavaks lahedate inimestega Saksamaalt, Norrast, USA-st, UK-st, Hollandist, nii et suhtlemisvaeguse üle kurta ei saanud. 

Surfi proovimise mõte on mul juba pikemat aega olnud ja see oli ka üks põhjus, miks Cabaretele tahtsin minna ja et mõte ainult mõtteks ei jääks, asusin praktiseerima ka. Teadsin, et Cabaretel peaks paar eestlast veel olema, algne mõte oli nende käest surfitunde võtta, aga selgus, et Risto tegeleb lohesurfiga ja see tundus minu jaoks liiga ulmeline, nii et jäin lainesurfi juurde. 

Oeh, ei saa öelda, et see surfamine lihtne on ja eriti veel minu jaoks, kellel tasakaalu üldse pole :) 

Võib olla kunagi tõesti, aga kahjuks mitte seekord :) 

Hommikupoolikud möödusidki enamasti üritades surfilaual püsti saada ja kuna pärastlõuna ei ole surfamiseks just kõige parem aega (eelkõige lainesurfiks), siis sai niisama rannas peesitatud ja linnakesega tutvutud. Dominikaanidel on näha ja teha palju ning 12 päevaga kogu saart ei jõua läbi käia, aga viimasel 2 päeval rentisime grupi peale auto, et vähe Cabarete ümbruses ja pisut kaugemal ringi vaadata. Kuulsime, et Puerto Plata lähedal on 27 koske (27 waterfalls) mägede vahel, täiesti looduslikud, nagu rada, mille läbimiseks tuleb kõigepealt metsa vahel matkata, et koskedeni jõuda ja siis hakkad mööda koski ja jugasid alla tulema, kas hüpates või veevoolu pidi alla liueldes. Kaamerat sinna kaasa ei saanud võtta, sestap on pildid googeldatud.

Vorm nägi meil välja selline:

Kuna me jõudsime sinna pärastlõunal, siis 27 koske enam läbi ei lubatud teha, nii et tuli leppida 12ga, aga kõige kõrgema hüppe saime ikka nii 7-8 meetrit. Kogu raja läbimine võttis aega umbes 2,5 tundi. 

Ma ei oska midagi muud kosta, kui et väga äge oli, tunduvalt lahedam, kui hobusesõit :) 

Järgmisel päeval võtsime suuna teisele poole ja käisime DuDu laguuni vaatamas. 

Ilus sinine laguun

Seal selja taga peaks üks teine laguun olema:)

Hüpata sai ka, aga kuna ilm oli pilvine, või olin oma vette hüppamise isu eelmisel päeval rahuldanud, siis vette mind just ei kiskunud. 

Selle asemel oli mõnus rannas vedeleda ja eelmise õhtu väsimust välja magada.

Laguun jäigi minu Dominikaani reisi viimaseks vaatamisväärsuseks, järgmisel päeval ootas ees veel viimane surfitund ja siis viimaks õnnestus mul ennast laual püsti ka saada :) Olenemata sinikatest jalgadel, valusatest ribidest ja puusakontidest, marraskil põlvedest ja küünarnukist rääkimata, on endiselt kange tahtmine lauaga laineid vallutama minna:) 

See reis oli kõik, mida ühelt reisilt tahta võiks - natuke aega iseenda jaoks, tore reisikaaslane, lõbusad seiklused, adrenaliin, väljakutsed, päevitunud jume, uued tutvused ja kuhjaga ägedaid elamusi.
Mida sa hing veel oskad tahta - elu on ikka elamistväärt!

Reisikirja Lõpp!

Dominikaanide reisipäevik vol2

ja Elise seiklus Dominikaanidel jätkub pärast ühe seljakoti ränduri märkamist :) 

Elis:"Hei, kuhu sina suundud?"
Travis:"Ma lähen varsti bussi peale Santo Domingosse."
Elis:"Äge, ma ka, millal su buss läheb?"
Travis:"Kell 14."
Elis:"Tohoh, mul ka, a bussipeatus on teises suunas."
Travis:"Ma tean küll, a bussini on veel vähe aega."

Ja edasi läksime juba koos. Travis on USA-st Wisconsinist, 28a. ja otsustas ka kooli vaheajal väikse reisi teha, kuna keegi temaga ei ühinenud, siis selle väikse asja pärast minemata ka saanud jääda:) Mingit kindlat plaani tal ei olnud, nii et ühendasime oma olematud plaanid ja õige seiklus Dominikaanidel võis alata :)

Minu reisisemu Travis

Vihmast sain ka lahti, nii et ülejäänud aeg saatis mind päikesepaiste ja Aleph jäi vaiksemat hetke ootama.
Ma ei oska seda kuidagi seletada, aga kohe kui Travisega tuttavaks saime, siis oli selline tunne, nagu teaks üksteist aastaid, alati oli millest rääkida, polnud mingit vingumist, hädaldamist ega virisemist. Mulle ei meenu ühtegi  korda, kui meil oleks mingi erimeelsus või arusaamatus olnud.
Ameeriklasele omaselt oli Travis suht jutukas ja kuhu iganes ta ka ei läinud, tuli tagasi uute tutvuste või tegevusplaaniga, kuhu minna, mida teha :) Hmm, võib olla see olekski kuidagi kahtlane tundnud, kui ma ise oleks igal pool juttu teinud ja end tutvustanud, nii et selles osas valitses tasakaal ja soorollidele omane käitumine :)
Nii, aga Santo Domingos peatusime 2 ööd, tegemist on siis Dominikaanide pealinnaga, kus elanikke peaaegu 4 miljonit, vaatamistväärt on vanalinn nimega Zona Colonial.

Plaza de colon

Santo Domingo

Vanalinn on väga ilus ja mõnus oli seal ringi jalutada, põhitänaval saab igasuguseid suveniire osta, kunsti soetada ja erinevates kohvikutes istuda. Kauplemine käib muidugi asja juurde :) No ja muidugi iga teine ülisõbralik dominikaan osutus mingiks giidiks, kes end kohe saatjaks pakkus ja kinnitas, et mingit raha ei taha, aga siis ikka mainis, et no pärast linnatuuri ise otsustate, kas te annate mulle raha või ei :) Mõni oli eriti väsitav ja ei tahtnud üldse aru saada, et me tema teenuseid ei soovi :)

Kuna meie mõlema reisieelarve oli pigem tagasihoidlik kui priiskav, siis ööbisime hostelites ja võimalikult soodsates kohtades. Eh, mingeid erilisi mugavusi just polnud, aga teiselt poolt kohtab siis alati igasuguseid ägedaid inimesi. Niisiis kohtusime Santo Domingo hostelis Tsehhi pundiga, neid oli nii 15 ja enamus aega veetsid nad Punta Canas, aga otsustasid saare peal ringi ka vaadata ja siis olidki Santo Domingosse tulnud. Nendega sai üks korralik merenque tantsuga pidu peetud :) Samas hostelis oli veel üks soome paar, kes olid Dominikaanidele Puerto Ricost tulnud. Nendega sai samuti kohaliku ööeluga tutvutud. 

Saara, Mikko & Travisega ühes mõnusas katusebaaris

Pärast Santo Domingot suundusime edasi Samanasse, linnake poolsaarel Dominikaanide ida osas. Suhteliselt rahulik ja vaikne, aga turistid suunduvad sinna vaalasid vaatlema nii jaanuari lõpust kuni märtsini. Jällegi nii kui bussist maha astud, on kohalikud motomehed vastas ja järjekordsed giidid sabas, kes "ilma rahata" suurest missiooni tundest sind aidata tahavad.

Samana 

Samana nägi üsna äärmuslik välja, üheltpoolt räämas, teiseltpoolt ilusa rannapromenaadi ja sadamaga. 

Ilus Samana

Kuna vaalade vaatlemise hooajani oli veel aega, siis oli linnake vaikne ja midagi erilist seal teha ei olnud. Samas oli lahe rannast kuni väikse saareni lookleva silla peal jalutada ja kerge suplus teha.

Selle pildi pühendan Krissule :)

Hostelis, kus ööbisime, saime häid soovitusi, mida lähiümbruses vaadata ja kuhu veel tasuks minna. Pärast jalutuskäiku sõitsime kohalike motomeestega ühte koske vaatama, a selleni jõudmiseks tuli natuke matkata ja kohale jõudes oli juba pimedaks läinud. Niisiis tagasi minnes tundsin end nagu printsess, kellel kohalikud  käest kinni hoidsid, et ma kuhugi kännu otsa ei komistaks, või kivide peal ei libastuks :)

Samanas peatusime ainult ühe öö ja edasi suundusime juba Las Terrenasesse. Sõit sinna möödus kastiga autos, ümbritsetuna kohalikest mammadest, kisavatest lastest ja mehadest. Mägede vahel kulgev tee pakkus ikka tõelist silmailu.

Selline vaade avanes siis autokastist

Ja mingil kummalisel viisil teadsid kohalikud täpselt, kus kohas auto pealt maha hüpata, või siis peale karata :) Mingit peatuste märgistamist ei eksisteerinud ja tavaliselt olid peatused a la poe ukse või hüti ees.
Aga jah, autosõit kastis juuksed Grace Kelly'likult lehvimas, oli eriti vinge ja umbes tunnikese möödudes olime järgmises kohas nimega Las Terrenas.

Superilus valge liivaga rand

Ma arvan, et see oli vist esimene koht, kus sain külje maha visata ja päikese käes lesida. Mööda rannajoont kõndides tundsin, et olen üks õnnelik inimene ja elu on ikka ilus küll :) ja et mitte head tunnet mööda lasta ja end natukenegi inimesena tunda valisime ööbimiskohaks ühe mõnusa bungalo mere ääres.

Las Terrenases saime tuttavaks ühe Kanada paariga, kes olid Dominikaanidele elama tulnud, siin baari avanud ja just Las Terrenasesse pesitsema jäänud, tõepoolest rand ja linnake ise olid lihtsalt võrratud. 

Esialgne mõte olí Las Terrenasesse jääda üheks ööks, aga kuna ainuke buss suunaga Cabaretele läks varahommikul, siis jäime ühe päeva kauemaks. Ega see mind just kurvaks ei teinud ja kuna teadsime, et läheduses on üks ilus kosk, siis sinna me läksimegi. 

Mõnus poole tunnine autosõit kastis ja olimegi külakeses El Limon. Koseni pääsemiseks tuli kas matkata läbi metsa, või siis minna hobusega, kuna viimastel päevadel oli vihma sadanud, siis oli muda põlvini, nii et teisiti ei saanud kui hobusega. 

Eemalt vaadates tundus nii lihtne ja lõbus hobusega ringi kapata, just kaugelt vaadates, sest nii pea kui ma oma poni selga istusin, oli kohe tahtmine sealt maha tulla :) 

Meie suksud :)

Tee koseni läks läbi metsa ja tõesti jala selle muda seest küll poleks pääsenud, minu jaoks oli see tunnike üks paras kannatusterada, kogu aeg oli tunne, et nüüd ma siia pasa sisse kukun või kuhugi kivide peale. Poni oli selline laisa võttu ka, nii et meie reisisaatjad pidevalt piitsutasid teda, et ta edasi läheks :) Oeh, kohe kahju hakkas loomast ja ise tundsin end kui loomapiinaja. 

Kosk oli muidugi vinge, said seal ujuda ja kalju nuka pealt alla hüpata kui tahtsid.

El Limon Waterfall

Meie reisisaatja, see polnud tal tõenäoliselt esimene kord:)

Ma olin hirmust endiselt näost valge, nii et igasugune tahtmine kose all ujuda oli kadunud ja pigem mõtlesin, et pean selle poni selga tagasi istuma ja sealt metsast välja saama :) Vähemalt nüüd ma tean, et hobusesõit ei ole minu jaoks :) 

Kui sealt metsast välja saime, oli vaja ka kuidagi oma ööbimispaika tagasi jõuda, väljas oli juba pime ning kohalikud bussid enam ei käinud, nii siis oli ainuke variant võtta moto. Hind kokkulepitud võis sõit kolmekesi ühe motika seljas alata, polnud väga hullu midagi, kuni nii 5 km enne kohale jõudmist tsikli esituli üles ütles ja ilma tuleta edasi tuli sõita. Mulle tundus, et see juhti eriti ei häirinud ja plinkiv ohutuli sobis talle küll :) 

Varahommikul jätsime Las Terrenasega hüvasti ja kulgesime edasi Cabarete suunas.

Jätkub...

Dominikaanide reisipäevik vol1

Hetkel tunnen, et olen veel Dominikaanidel, kuigi reaalselt olen tagasi Baltimore's. Mida rohkem ma siit eemale saan, seda vähem tahan tagasi tulla. 

No nii, aga millalgi novembris sündis otsus, et 5 nädalase talvepuhkuse ajal kuluks üks mõnus päikesereis ära ja uurimustöö tulemusena langes valik Dominikaani Vabariigi kasuks. Jah, just selle hispaaniakeelse riigi kasuks Kariibi meres, hispaania keele oskamatus ei mõjutanud valikut :) Kuna keegi minu grupist minuga ühineda ei tahtnud, siis ega selle pärast minemata saanud jääda ja tunduski põnevam üksi minna ja end proovile panna. Mõeldud, tehtud ning siis 4ndal jaanuaril seljakott seljas (12 kilo, olin super uhke enda üle, kuna tavaliselt lähen kuskile 20 kilose pagasiga, olenemata reisi kestvusest) maabusin nii kella 14 paiku Punta Canasse, mis asub saare lõuna osas. 

väike matkasell

Lennukist maha astudes tervitas mind soe õhk ja pilvede tagant piiluvad päikesekiired, lennujaamas mängisid kohalikud trubaduurid ladina muusikat ja kuurortistesse suunduvad turistid lunastasid oma pileteid. Punta Cana on eelkõige tuntud oma kuurortite ja hotellide poolest, kuhu enamik turistidest pakette soetavad. Samas on seal ka väga ilusad rannad. Bavaro linnake on üles ehitatud peamiselt turismist ja enamik kohalikke pärinevad saare teistest piirkondadest. Minu reisi eesmärk ei olnud end kuurortisse peita, ainult rannas lesida, nõrkemiseni süüa ning juua, sestap peatusin ühes väikeses külalistemajas Bavaros. Külalistemaja omanik Florian on tegelikult pärit Saksamaalt, aga elab juba 14 aastat Dominikaanidel. Temaga sai päris palju asju arutatud, nii kohalikku eluolu kui ka globaalseid probleeme. Floriani naise Lila vend David valmistas mulle igal hommikul hommikusööki, nii et tundsin end väga mõnusasti :) 

Isiklik hommikusöögi valmistaja :)

Minu esialgne mõte oli paar päeva lihtsalt rannas lebada, raamatut lugeda, kooli ning aastavahetuse väsimusest välja puhata ja siis juba edasi suunduda. Tegelikkus osutus aga vähe erinevaks, sest Bavaros olles sadas ainult vihma ja Kariibide ilusast ilmast polnud mingit märkigi. Rannas jalutades võitlesin tuulega ja ihule tekkiv kananahk just vette ei meelitanud. Ei saa just öelda, et selline ilm mind rõõmustanud oleks, aga kaasa varutud raamatud aitasid konarliku alguse tasakaalustada ja Paulo Coelho Aleph aitas mõnusasti aega sisustada. 

Reisiraamatuks osutus Aleph

Eh, rannas jalutades ja päikest oodates, et siis siruli visata, oli raamat igaks juhuks kotis ning vihma saatel peavarju otsides läksin ühte restorani, et kerge eine teha ja siis raamatut lugeda. Restoran aga osutus ühe hotelli lõunabuffeeks ja mõeldud pigem neile, kes paketi lunastanud. Aga ma arvan, et mu sinised silmad ja blondid kiharad tegid oma töö ning dominikaanist teenindaja kostitas mind veini ja lõunasöögiga ilma rahata :)  Bavaro linnake oli minu jaoks suht igav ja millegi erilisega ei üllatanud, suurt vaadata seal midagi ei olnud ja pigem naeratasin kohatult kui kohalikud suhelda üritasid, võib olla oli isegi hea, et ma midagi aru ei saanud, mis nad mulle ütlesid :) 

Kohalikud motomehed

Supermarket

El Cortecito rand Punta Canas

Särav sinine meri ja pehme liiv olenemata pilvisest ilmast

Ja siis pärast paari päevast viibimist Bavaros, küll nurjunud plaaniga päikese käes lebada ja mingi jume tekitada, aga samas olin oma unevõla taastanud ja valmis edasi suunduma Santo Domingosse. Bussipeatuse poole teel märkasin teist seljakotiga matkaselli, eks see ole vist inimese loomus teisi enda sarnaseid märgata ja siis juttu teha :) 

Järgneb....

Head uut aastat!

Ja ongi aasta 2011 läbi ja aasta 2012 käes. Korraks oma aastale tagasi vaadates tuleb tõdeda, et päris usin aasta oli :) Inspireerituna oma mõnest heast sõbrast kirjutan juba paar aastat, mida tulevalt aastalt ootan ja enne aasta lõppu ei loe, mis kirja panin. Aasta 2011 ei olnud selles osas erinev ja vaatasin siis järgi, mis siis aasta alguses sai kirja pandud ning mida saavutasin. Kõik suuremad asjad said täide viidud, lõpetasin oma psühhoteraapia supervisioonid ja võin nüüd ametlikult end kognitiiv-käitumisteraapia psühhoterapeudiks nimetada, lisaks tegin pereteraapia algkoolituse läbi ja muidugi aasta saavutuseks pean Fulbrighti H.Humphrey stipendiumi saamist (õigemini võitmist :)).
Njah, kuigi algus USA-s just roosiline ei olnud, usun, et aasta 2012 tuleb super, tunne on väga hea ja tahet uusi asju avastada on palju. See on minu aasta :)

Igatahes algas aasta 2012 lahedalt, ega New Yorgist muud ei olegi oodata. Vana aasta sai viisakalt ära saadetud ja uus vähe reipamalt vastu võetud.

Läksin koos oma korterikaaslasega New York'i juba 29ndal ja minu grupist tuli veel Tšiili paar, kellega koos uue aasta vastu võtsime. New Yorgis oli veel teine Humphrey (Felipe) Tšiilist, kes õpib Bostonis, saime temaga kokku ja jalutasime New Yorgis.

Tshego & Felipe'ga

Vaade Empire State Building'ult

Times Squares'le ei hakanud minema, tundus suht mõttetu hommikul vara sinna end üles rivistada, et siis külg külje kõrval palli kukkumist vaadata ja selle eest veel mingi hinge hind ka maksta ja eriline ilutulestiku fänn ma ka pole.

Otsustasime minna ühele house'i peole, pidi olema ladina ameerika muusika pidu ning kuna Tšiili paar ka seal oli, siis mõtsime, et tore, kui ikka saab koos olla nende inimestega, keda tead, Felipe liitus ka meiega. No ja, kui me siis sinna kohale jõudsime, meenutas see "pidu" pigem vanainimeste sussisahistamist, kui temperamentset ladina tantsu :) Kohe sealt jalga ei saanud lasta, nii et kohustuslik 10sekundi lugemine uue aastani tuli läbi teha, tobe vile tuututamine jne... Loomulikult sündis käigu pealt plaan B, eelmisel korral kui New Yorgis käisime sobitasime mõned tutvused, mis nüüd väga kasulikuks osutusid :) Uue aasta soovid edasi antud kadusime sealt järgmisse kohta - kus oli ikka õige house party, pärast klubid Manhattanil, nii nagu New Yorgis peab. Kokkuvõttes oli lahe, sai uusi tutvusi, nii et pisar silmas tuli New Yorgist ära tulla ja hetkel ei tea ka, millal tagasi saab, aga kindlasti lähen.

Central Park

Uisutamine Bryant pargis

See you soon NY ;)

Natuke lähemalt uue aasta kindlamatest plaanidest, mis mind ees on ootamas. Muidugi Dominican Republic, kuhu stardin kolmapäeva varahommikul, nii et 12 päeva puhkust, päikest (kuigi ilmaennustust vaadates lubatakse seal vihma, uh, loodan, et see nii ikka ei ole) ja seiklust :)
Veebruaris on üks konverents Floridas, siis märtsis seminar Bostonis, kevadvaheaeg Grand Canyonis ja Las Vegases. Ega ma niisama ei ütle, et tuleb üks äge aasta :) On veel igasuguseid mõtteid, kuhu tahaks jõuda ja mida teha, aga suur planeerija nagu ma olen, jätan spontaansusteks ka vähe ruumi :)

Teile kõigile (kodustele ja teistele blogi lugejatele) soovin ma värvikat, elamusterohket, edukat ja rõõmsat uut aastat, nii et uute kohtumisteni uuel aastal ;)